Olen juba kaheksa aastat osalenud pikamaa jooksuvõistlustel, kuid pole sel ajal osalenud kordagi Järvejooksude sarjas. Eelmisel aastal kuulsin Viljarilt, et Paunküla veehoidla ümber toimuvast võistlusest. Uurisin siis kodus Google kaardirakendusest lähemalt, kuidas see trass võiks välja näha ning tundus, et see on minu võimetele vastav. Varasemalt olen mõelnud end Harku või Ülemiste järve jooksul proovile panna, kuid sealsed rajad on minu jaoks liiga suured väljakutsed ebasobiva pinnase tõttu. Seega Paunküla tundus igati õige, et ühele toredale veekogule ka ring peale teha. Minu ainsaks sooviks oli olla parem kui Haapsalus. Seega tuli joosta kilomeeter alla 5 minutise ajaga.
Võistluse alguses oli mul mõnus enesetunne ning kõik algas minu jaoks hästi – esimesed neli kilomeetrit jooksin ajaga alla 4:30-ne. Järgnevad kilomeetrid plaanisin läbida ajaga, mis jääks alla 4:40-ne. Paraku on aga loodusel minuga omad plaanid ning siingi vahelduvad pinnased nii, et nad osutuvad mingis etapis minu jaoks sobivateks ja siis taaskord mittesobivateks. Näiteks kuuendal kilomeetril oli metsateel lõik, kus pinnasest turritasid välja suured kivid, mis mul moti ja tempo kohe alla kiskusid. Ilmselgelt väljendusid need kohe ka numbrites, sest nüüd suutsin kilomeetri läbida ajaga 5:22. Viimases lõpus otsustasin siiski ennast uuesti kokku võtta ja veidi tempot tõsta, muide see oli isegi tulemuslik, sest suutsin minuti kilomeetrilt tagasi võita. Minu tulemuseks oli ilus 0:48:57.
Kokkuvõttes oli see võistlus, mis süstis minusse taaskord eneseusku, sest nägin, et suudan ennast kokku võtta ja enam pingutada. Võin endale õlale patsutada ja tubli hõigata.