CP ja jooksmine

Kuidas mõjutab tserebraalparalüüs jooksutehnikat, lihaste tööd, koordinatsiooni ja energiakulu?

Jooksmine on inimese jaoks loomulik liikumisviis, kuid tegelikult nõuab see närvisüsteemi, lihaste ja liigeste väga täpset koostööd. Iga jooksusammuga peab keha säilitama tasakaalu, kandma keharaskust, summutama maandumisjõude ja valmistuma järgmiseks sammuks.

Tserebraalparalüüsiga (CP) inimesel võib see koostöö toimida teisiti. Lihastoonuse muutused, piiratud liigeste liikuvus, lihasnõrkus ja koordinatsioonihäired võivad mõjutada jooksutehnikat ning suurendada liikumiseks vajalikku pingutust.

Samas ei tähenda CP diagnoos automaatselt seda, et inimene ei saa joosta. Osa CP-ga inimestest suudab läbida ka pikki distantse ning osaleda jooksuvõistlustel.

1. Kuidas mõjutab CP jooksutehnikat?

Tavapärase jooksusammu jooksul vahelduvad tugifaas, mil jalg puutub maaga kokku, ning lennufaas, mil kumbki jalg ei puuduta maad.

Efektiivne jooksutehnika sõltub muu hulgas puusa-, põlve- ja hüppeliigese koostööst, lihaste jõust ning keha stabiilsusest.

CP korral võivad jooksutehnikat mõjutada:

• Suurenenud lihastoonus ehk spastilisus.
• Lihaste erinev jõud ja aktiveerumine.
• Piiratud liigeste liikuvus.
• Tasakaalu- ja koordinatsiooniraskused.
• Kehapoolte asümmeetriline liikumine.
• Lihaste töö ajastamise erinevused.

Näiteks võib jooksja üks jalg maanduda teisiti kui teine või võib ühe jala äratõuge olla nõrgem.

Organism võib neid erinevusi osaliselt kompenseerida teiste lihaste ja liikumismustrite abil.

Sellised kohandused võivad võimaldada inimesel joosta, kuid mõnikord suurendavad need koormust teistele kehaosadele.

2. Spastiline hemipleegia ja jooksmine

Spastilise hemipleegia korral on mõjutatud peamiselt üks kehapool. See võib väljenduda nii käe kui ka jala lihastoonuse, jõu ja liigutuste kontrolli erinevustes.

Jooksmisel võib esineda näiteks:

• Ühe jala lühem samm.
• Hüppeliigese piiratud liikuvus.
• Erinev jalalaba maandumine.
• Ühe kehapoole nõrgem äratõuge.
• Puusa või põlve liikumise erinevused.
• Käte ebasümmeetriline töö.

Need tunnused ei esine kõigil hemipleegilise CP-ga jooksjatel ühtemoodi.

Miks võib tugevam kehapool rohkem väsida?

Kui üks jalg ei suuda teatud liigutust sama tõhusalt sooritada, võib teine jalg võtta osa koormusest enda kanda.

Näiteks võib tugevam jalg teha rohkem tööd keha edasiliikumisel, tasakaalu säilitamisel või kiirendamisel.

Pikaajalise koormuse korral võib see suurendada teatud lihaste väsimust ja ülekoormusriski.

Samas ei saa üksnes väsimuse asukoha põhjal kindlaks teha, milline biomehaaniline kompensatsioon seda põhjustab. Selle hindamiseks on vaja jälgida jooksutehnikat ja vajaduse korral teha liikumisanalüüs.

3. CP ja jooksmise energiakulu

Üks olulisemaid küsimusi on see, kas CP-ga inimene kulutab jooksmisel rohkem energiat.

Uuringud on näidanud, et paljudel CP-ga inimestel on kõndimise energiakulu suurem kui liikumishäireta inimestel.

Selle võimalikud põhjused on:

• Lihaste ebatõhus või samaaegne aktiveerumine.
• Kehapoolte asümmeetriline liikumine.
• Suurem vajadus keha stabiliseerida.
• Lihaste ja liigeste piiratud liikuvus.
• Muutunud sammupikkus ja liikumismuster.

Oluline erinevus: kõndimise energiakulu käsitlevate uuringute tulemusi ei saa automaatselt samas ulatuses üle kanda jooksmisele.

CP-ga jooksjate energiakulu sõltub individuaalsest liikumismustrist, jooksukiirusest, treenitusest ja CP raskusastmest.

Seetõttu ei saa öelda, et iga CP-ga jooksja kulutaks näiteks kindla protsendi võrra rohkem energiat.

Mida see pikamaajooksjale tähendab?

Kui liikumine nõuab rohkem energiat, võib sama jooksutempo olla füsioloogiliselt raskem.

See võib mõjutada:

• Sobiva võistlustempo valikut.
• Väsimuse tekkimise aega.
• Treeningu kestust ja intensiivsust.
• Taastumisvajadust.

Pulsisagedus, enesetunne ja jooksutempo võivad aidata koormust hinnata, kuid neid tuleks vaadelda koos, mitte eraldi.

4. Tasakaal ja koordinatsioon

Jooksmisel peab inimene pidevalt kontrollima keha asendit.

Iga maandumine nõuab kiiret kohanemist, eriti kurvides, ebatasasel pinnasel ning tõusudel ja laskumistel.

CP korral võivad tasakaalu ja koordinatsiooni eripärad muuta need olukorrad keerulisemaks.

Näiteks metsarajal tuleb pidevalt jälgida:

• Maapinna ebatasasusi.
• Kive ja puujuuri.
• Jalalaba maandumiskohta.
• Keharaskuse ülekandmist ühelt jalalt teisele.

Seetõttu võib tehniliselt keeruline maastik nõuda rohkem tähelepanu ja teadlikku liigutuste kontrollimist.

See võib suurendada subjektiivset pingutust isegi siis, kui jooksutempo on aeglasem.

Samas ei ole võimalik väita, et kõik CP-ga jooksjad kogevad maastikul ühesugust vaimset või füüsilist koormust.

5. Lihasväsimus ja taastumine

Lihasväsimus on jooksutreeningu loomulik osa. CP-ga inimesel võivad väsimuse kujunemist mõjutada ka liikumise asümmeetria, spastilisus ja lihasjõu erinevused.

Väsimus võib avalduda näiteks:

• Jooksusammu lühenemisena.
• Liigutuste täpsuse vähenemisena.
• Suurema lihaspingena.
• Jooksutehnika muutumisena.
• Tasakaalu halvenemisena.
• Ühe kehapoole kiirema väsimisena.

Oluline on eristada tavalist treeningujärgset väsimust valust või uuest liikumishäirest.

Kui jooksutehnika hakkab koormuse suurenedes märgatavalt halvenema või tekib korduv valu, tasub treeningkoormus üle vaadata ning vajaduse korral konsulteerida füsioterapeudi või spordiarstiga.

6. Jooksujalatsite tähtsus

Jooksujalatsid mõjutavad jalalaba kokkupuudet maapinnaga, mugavust ja koormuse jaotumist.

CP-ga jooksjal võib jalatsite valik olla eriti oluline, kui jalalaba asend, liikuvus või maandumismuster erineb kehapoolte vahel.

Jalatsite valimisel tasub tähelepanu pöörata:

• Jala ja jalatsi stabiilsusele.
• Kanna ning keskosa toestusele.
• Jalatsi sobivusele jalalaba kujuga.
• Talla kulumismustrile.
• Mugavusele erineva tempoga joostes.
• Võimalikele muutustele valus või lihasväsimuses.

Ühele jooksjale sobiv jalats ei pruugi teisele sobida.

Ka tugevam toestus või pehmem tald ei ole automaatselt parem lahendus. Sobivus sõltub konkreetsest inimesest ja tema liikumismustrist.

Ebaühtlane talla kulumine võib anda põhjust jooksutehnikat lähemalt uurida, kuid ainult kulumismustri järgi ei saa teha kindlat biomehaanilist diagnoosi.

7. Kas CP-ga jooksja saab oma jooksutehnikat parandada?

Jah, teatud liikumisoskusi ja füüsilisi võimeid on võimalik treeninguga arendada.

Samas ei ole realistlik eeldada, et kõik CP-st tingitud liikumiseripärad oleks võimalik täielikult kõrvaldada.

Treening võib keskenduda näiteks:

• Lihasjõu arendamisele.
• Tasakaalu parandamisele.
• Kehatüve stabiilsusele.
• Liigeste liikuvuse säilitamisele.
• Jooksusammu kontrollile.
• Üldise vastupidavuse suurendamisele.

Treeningu eesmärk ei pea olema võimalikult sarnane jooksutehnika liikumishäireta jooksjaga.

Olulisem on leida inimesele võimalikult tõhus, ohutu ja jätkusuutlik liikumisviis.

Selleks võib abi olla individuaalsest füsioteraapiast, jõutreeningust ja vajaduse korral professionaalsest jooksuanalüüsist.

8. Jooksutempo ja koormuse planeerimine

CP-ga jooksja treeningkoormust ei saa määrata üksnes diagnoosi järgi.

Arvestada tuleb inimese treenitust, tervislikku seisundit, taastumisvõimet ja jooksueesmärke.

Koormuse hindamisel võivad olla abiks:

• Pulsisagedus.
• Jooksutempo.
• Subjektiivne pingutustunne.
• Lihasväsimuse kujunemine.
• Taastumine pärast treeningut.
• Jooksutehnika muutused väsimuse korral.

Näiteks võib kaks sama pulsisagedusega jooksu olla lihaste ja liigeste jaoks erineva koormusega, kui üks toimub tasasel asfaldil ning teine ebatasasel maastikul.

Samuti võib suurem jooksukiirus suurendada koormust lihastele, mis kompenseerivad mõjutatud kehapoole piiranguid.

Seetõttu tuleb treeningut hinnata tervikuna.

9. CP-ga jooksmise võimalused ja piirangud

Tserebraalparalüüs ei välista automaatselt jooksmist ega vastupidavusspordiga tegelemist.

Samas on oluline vältida ka vastupidist üldistust: kõik CP-ga inimesed ei saa joosta ning jooksmine ei ole igaühele sobiv treeninguvorm.

Füüsilise aktiivsuse eesmärgid võivad olla väga erinevad.

Ühe inimese jaoks on suur saavutus iseseisvalt kõndimine. Teise jaoks viie kilomeetri läbimine. Kolmas võib treenida poolmaratoniks või osaleda rahvusvahelistel paraspordivõistlustel.

Kõik need eesmärgid on väärtuslikud.

Oluline on lähtuda inimese tegelikest võimetest, mitte üksnes diagnoosist.

Kokkuvõte

CP-ga jooksmine on võimalik, kuid selle biomehaanika ja füsioloogiline koormus võivad erineda tavapärasest jooksust.

Eriti spastilise hemipleegia korral võivad jooksutehnikat mõjutada kehapoolte asümmeetria, lihastoonuse erinevused ning muutunud koormuse jaotus.

Pikamaajooksus muutuvad oluliseks vastupidavus, energiakulu, lihasväsimus ja taastumine.

Hea jooksutehnika ei tähenda tingimata täiuslikku sümmeetriat. See tähendab inimese võimetele sobivat liikumist, mis võimaldab treenida järjepidevalt ja võimalikult väikese ülekoormusriskiga.

Järgmises rubriigis „Pikamaajooks“ käsitlen põhjalikumalt vastupidavustreeningut, pikaajalist koormust ja CP-ga pikemate distantside läbimist.

Kasutatud ja soovitatavad allikad

1. Rosenbaum P. jt (2007). A report: the definition and classification of cerebral palsy April 2006. Developmental Medicine & Child Neurology, 49(Suppl. 109), 8–14.
2. NICE. Cerebral palsy in adults (NG119). https://www.nice.org.uk/guidance/ng119
3. NICE. Cerebral palsy in under 25s: assessment and management (NG62). https://www.nice.org.uk/guidance/ng62
4. Verschuren O. jt (2016). Exercise and physical activity recommendations for people with cerebral palsy. Developmental Medicine & Child Neurology, 58(8), 798–808.
5. CDC. About Cerebral Palsy. https://www.cdc.gov/cerebral-palsy/about/index.html

Artikkel on üldhariduslik ega asenda individuaalset meditsiinilist või füsioterapeutilist hinnangut.