Viimaks on kätte jõudnud aeg, mil sain oma esimesed tuhat kilomeetrit läbitud. Selleks on kulunud mul ühed botased, küllaldaselt närve ning kolmkümmend kaks nädalat.
Selle ajaga olen jõudnud osaleda viiel võistlusel – Viljandi linnajooks, Jõgeva Jõulujooks, Tartu Parkmetsajooks, Jõgeva Rahvajooks ja suurjooks ümber Viljandi järve. Siiani on kõige enam mulle põnevust pakkunud Viljandi jooksud, sest saan tuua eelnevate võistlustega võrdlusi. Näiteks suutsin ma 2015 aastaga võrreldes oma aega ümber järve jooksmisel parandada 18 minutit.
Aprilli lõpus liitusin Prorunneri jooksuklubiga.
Viimased kaksteist nädalat treeninguid on läinud hästi. Enam ei pea paksult riidesse panema ja külmetushaiguste pärast muretsema. Õnneks läksid haigused minust sellel talvel mööda, kuid kahjuks tuli pisikese vigastuse tõttu teha nädalane paus. Õnneks sai kohe Viljariga nõu peetud ning lasin jalal puhata.
Võistluste ajal on ikka pulss kõrge. See ajab vihale. Rõõmu teeb aga see, et peale viimast võistlust on treeningtulemused läinud paremaks. Suudan Viljari antud keskmise plussiga joosta kiiremini kui kunagi varem. Keskmine pulss püsib treeningplaani piirides, aga tõusnud on kiirus – kui sügistalvel oli ta ikka 8-9,3 vahel, siis nüüd juba 10-10,5 vahel. Ootan huviga, milleks mul keha veel suuteline on.
8 mai plaan nägi ette, et tuleb joosta 12 km. Kõik algas suurepäraselt, kuid 7km alguses kukkusin. Vaatasin kiiresti üle kas midagi tõsist pole ja jooksin edasi. Kogu jooksu rütm oli rikutud., aga kuidagi sain selle ikka tagasi. Kokkuvõttes võib selle päevaga rahule jääda, kuigi Aadidase pikad retuusid tuli maha kanda oma varustusest.
11 mail tegin veel Prorunneri ühistreeningul Coopri testi, mille tulemuseks oli natukene üle 2700m seega väga hea . Loe lisaks Coopri testi kohta
Teksti toimetas: Jane Rist
