Soovisin Jõgeval oma võimeid proovile panna juba talvel, kuid siis selgus, et see kattub ümber Viljandi jooksuga, mistõttu jätsin selle võistluse esialgu oma võistluskalendrist välja. Suur oli aga minu rõõm kui ühel päeval avastasin, et Jõgeval toimuv jooksuüritus oli ettepoole nihutatud. Loomulikult registreerisin ma end kiiresti ning jagasin seda head uudist fbs ka oma pereliikmetega. Sellel aastal osaleski Varikute peregrupis koos minuga 8 jooksjat. Ka pole tore, et nii paljud meie pereliikmed on nakatunud jooksupisikuga. Seda võiks juba lausa epideemiaks pidada. 
Pärast Tartu Parkmetsa jooksu oli mul suurepärane enesetunne. Sõitsin isegi ühel päeval rattaga ning kaardistasin enda jaoks jooksuradasid. Päev enne Jõgeva võitlust aga võtsin ma vabalt ning tegin väga kerge trenni. Võistluspäeva hommikuks oli adrenaliin vallutanud kogu mu keha ja vaimu. Ma olin nagu Duracelli jänku. Tegin endale hommikul kiiresti ühe kaerahelbepudru, et mu isiklik patarei ikka enne võitluste lõppu ära ei kustuks.
Ärevalt seisin stardis koos oma ülejäänud pereliikmetega. Kui stardipauk oli kõlanud, alustasin jooksu koos Sassi ja Itiga, kuid õige pea liitus meiega ka Tauno. Nii me siis seal kolmekesi koos jooksime, kuni mul tuli mõte veidi tempot tõsta ja veidi kiiremini liduma hakata. Jätsin Tauno ja Sassi endast maha, Iti olime juba varem maha jäänud. Kui aga Pae tänavale jõudsin, märkasin, et nad polegi minust kuigi palju maha jäänud, Sass oli mulle ikka väga lähedale jõudnud. No aga ega ma saanud ka kehva mees olla. Lisasin aga muudkui kiirust ja lõpetasin ajaga 51:34, mis muide on ka minu uueks isiklikuks 10 km rekordiks.
Nii et Varikud, kohtume Viljandis.
Toimetas: Jane Rist
