CP ja treening – kuidas treenida tserebraalparalüüsiga?

Tserebraalparalüüs (CP) on püsiv liikumis- ja kehahoiakuhäire, mis tekib areneva aju kahjustuse või arenguhäire tagajärjel. Kuigi ajukahjustus ise ei ole progresseeruv, võivad lihaste, liigeste ja liikumisvõimega seotud probleemid elu jooksul muutuda.

CP mõjutab inimeste liikumist erinevalt. Mõnel inimesel on raskusi iseseisva kõndimisega, teisel on võimalik harrastada jooksmist, ujumist, jalgrattasõitu või võistlussporti.

Tserebraalparalüüs ei tähenda, et inimene ei saaks oma kehalist võimekust arendada. Vastupidavus, lihasjõud, tasakaal ja liikumisoskused on teatud määral treenitavad ka CP-ga inimestel.

Treeningu planeerimisel tuleb siiski arvestada, et CP-ga inimese närvi- ja lihassüsteem võib töötada teisiti. Seetõttu ei pruugi tavapärased treeningmeetodid kõigile ühtemoodi sobida.

1. Miks on treening CP-ga inimesele oluline?

Regulaarne kehaline aktiivsus aitab säilitada üldist tervist, toetada südame-veresoonkonna tööd, arendada lihasjõudu ning parandada või säilitada igapäevast liikumisvõimet.

CP-ga inimestel võivad esineda lihasnõrkus, liigeste liikuvuspiirangud, tasakaaluhäired ja suurenenud energiakulu liikumisel. Need tegurid võivad vähendada inimese kehalist aktiivsust, mis omakorda võib põhjustada vastupidavuse ja lihasjõu edasist langust.

Nii võib tekkida nõiaring: liikumine on raske, mistõttu liigutakse vähem, ning vähene liikumine muudab füüsilise tegevuse veelgi raskemaks.

Sobiv treening aitab seda ringi katkestada.

Treeningu eesmärk ei pea olema ainult sportliku tulemuse parandamine. Sama olulised võivad olla iseseisvuse säilitamine, igapäevaste tegevuste lihtsustamine, enesetunde parandamine ja liikumisrõõm.

2. Kuidas CP mõjutab treenimist?

Lihasnõrkus

CP-ga inimestel võib olla vähenenud võime lihaseid maksimaalselt aktiveerida. Selle tulemusena võib lihasjõud olla väiksem isegi siis, kui inimene teeb regulaarselt kehalist tööd.

Lihasnõrkus võib mõjutada kõndimist, jooksmist, trepist liikumist, hüppamist ja tasakaalu säilitamist.

Spastilisus

Spastilisus on lihase suurenenud vastupanu kiirele venitusele. See võib raskendada sujuvaid liigutusi ja mõjutada liigeste liikuvust.

Spastilisus ei tähenda siiski automaatselt suuremat lihasjõudu. Lihas võib olla pinges, kuid samal ajal nõrk.

Treeningu eesmärk ei ole tingimata spastilisuse täielik kõrvaldamine, vaid inimese liikumisvõime ja funktsiooni parandamine.

Koordinatsioonihäired

CP korral võivad lihased aktiveeruda ebatavalisel ajal või töötada üksteisele vastu.

Näiteks võib ühe lihase aktiveerumise ajal pingestuda ka vastassuunalist liigutust tegev lihas. See võib muuta liikumise vähem ökonoomseks.

Tasakaaluhäired

Tasakaalu säilitamine eeldab närvisüsteemi, lihaste, nägemise ja kehaasendi tunnetuse koostööd.

CP-ga inimesel võivad need mehhanismid olla häiritud, mistõttu võib ebatasasel pinnal liikumine või kiire suunamuutus olla keerulisem.

Liikumise asümmeetria

Ühepoolse ehk hemipleegilise CP korral on üks kehapool rohkem haaratud.

See võib põhjustada erinevusi jalgade jõus, sammupikkuses, liikumisulatuses ja koormuse jaotumises.

Treenimisel tuleb arvestada mõlema kehapoole vajadustega, vältides olukorda, kus tugevam pool peab pidevalt kogu lisakoormuse kandma.

3. Aeroobne ehk vastupidavustreening

Aeroobne treening arendab südame, kopsude ja vereringesüsteemi võimet varustada töötavaid lihaseid hapnikuga.

Sobivad tegevused võivad olla kõndimine, jooksmine, jalgrattasõit, ujumine, sõudeergomeeter või muud rütmilised tegevused.

Valik sõltub inimese liikumisvõimest ja sellest, millist tegevust ta saab ohutult ning järjepidevalt sooritada.

Mida näitavad teadusuuringud?

Verschuren ja kolleegid avaldasid 2016. aastal CP-ga inimeste kehalise aktiivsuse ja treeningu soovitused.

Aeroobse treeningu puhul soovitati alustajatel alustada ühest-kahest treeningust nädalas ning suurendada sagedust järk-järgult kolme korrani. Ühe treeningu kestuseks soovitati vähemalt 20 minutit, kui see on inimesele jõukohane.

Soovitustes käsitleti ka treeningu intensiivsust, lähtudes pulsist, pulsivarust või maksimaalsest hapnikutarbimisest.

Need soovitused on üldised ega tähenda, et iga CP-ga inimene peaks treenima samasuguse pulsiga või sama kaua.

Treeningu intensiivsuse määramisel tuleb arvestada inimese tegeliku kehalise võimekusega.

Kuidas hinnata treeningu intensiivsust?

Kasulikud näitajad on:

• Südame löögisagedus.
• Hingamise sagedus ja sügavus.
• Tajutud pingutus.
• Võime treeningu ajal rääkida.
• Lihaste väsimine.
• Liikumise kvaliteedi muutumine.

CP-ga inimese puhul ei pruugi pulss üksi anda täielikku pilti koormusest.

Näiteks võib südame-veresoonkonna süsteem veel koormusega toime tulla, kuid ühe jala lihased võivad olla juba tugevalt väsinud.

Seetõttu tasub jälgida nii üldist kui ka kohalikku lihasväsimust.

4. Jõutreening

Jõutreening on CP-ga inimese treeningu oluline osa.

Varem kardeti mõnikord, et jõuharjutused võivad spastilisust suurendada. Tänapäevased uuringud ei toeta üldist seisukohta, et sobivalt korraldatud jõutreening oleks CP-ga inimestele spastilisuse tõttu vastunäidustatud.

Samas sõltub treeningu mõju inimese seisundist, harjutuste valikust ja koormusest.

Milliseid lihaseid treenida?

Alajäsemete puhul on sageli olulised:

• Tuharalihased, mis aitavad puusa sirutada ja stabiliseerida.
• Reie eesmised lihased, mis osalevad põlve sirutamisel.
• Reie tagumised lihased, mis aitavad põlve painutada ja puusa liigutada.
• Säärelihased, mis osalevad tõukel ja hüppeliigese kontrollimisel.
• Puusa külgmised lihased, mis aitavad säilitada vaagna stabiilsust.

Samuti on olulised kere- ja seljalihased.

Ühepoolse CP eripära

Hemipleegilise CP korral võib tugevam kehapool võtta harjutuse tegemisel suurema osa koormusest.

Näiteks kahe jalaga kükki tehes võib inimene alateadlikult toetuda rohkem tugevamale jalale.

Selle tõttu võivad kasulikud olla ühe jala või ühe kehapoole tööd rõhutavad harjutused, kui neid saab ohutult sooritada.

Nõrgema poole treenimisel ei ole eesmärk tingimata saavutada täielikku sümmeetriat. Olulisem on parandada selle poole funktsionaalset võimekust.

Treeningu sagedus

CP-spetsiifilistes 2016. aasta soovitustes käsitletakse jõutreeningut kaks kuni neli korda nädalas, jättes sama lihasrühma koormavate treeningute vahele taastumisaega.

Soovitustes on kirjeldatud ühe kuni kolme seeria ja 6–15 korduse kasutamist, kuid tegelik koormus tuleb valida individuaalselt.

Alustajale võib sobida märksa kergem koormus, et õppida harjutuse tehnika ja vältida kompenseerivaid liigutusi.

5. Tasakaalu- ja koordinatsioonitreening

Tasakaalutreening võib olla eriti oluline inimestele, kellel esineb ühe kehapoole nõrkus või raskusi kehaasendi kontrollimisega.

Harjutused võivad sisaldada:

• Seismist erineva jalgade asetusega.
• Keharaskuse ülekandmist ühelt jalalt teisele.
• Kontrollitud astumist ette, taha ja külgedele.
• Madalale astmele astumist.
• Ühe jala tasakaaluharjutusi toe läheduses.
• Aeglasi ja kontrollitud suunamuutusi.

Harjutuste keerukust saab suurendada järk-järgult.

Oluline on vältida olukorda, kus tasakaaluharjutus muutub nii raskeks, et inimene peab pidevalt kukkumist vältima.

2023. aastal avaldatud süstemaatiline ülevaade leidis täiskasvanute CP-ga seotud tasakaalutreeningu kohta mõningast positiivset tõendusmaterjali, kuid uuringute kvaliteet oli üldiselt madal või väga madal.

See tähendab, et tasakaalutreening võib olla kasulik, kuid selle mõju suurust ei saa kõigi CP-ga inimeste jaoks täpselt ennustada.

6. Liikuvus ja venitusharjutused

CP-ga inimestel võivad esineda lihaste lühenemine ja liigeste liikuvuspiirangud.

Venitusharjutused võivad aidata säilitada liikumisulatust ja vähendada mõnel inimesel subjektiivset jäikustunnet.

Samas tuleb eristada lihase ajutist pinget, spastilisust ja püsivat kontraktuuri ehk kudede struktuurset lühenemist.

Kõiki neid probleeme ei saa lahendada lihtsalt venitamisega.

Liikuvustreeningus võiks tähelepanu pöörata eelkõige nendele liigestele ja lihasrühmadele, mille piiratud liikuvus mõjutab igapäevast tegevust või sportimist.

Jooksjatel võivad olulised olla hüppeliigese, põlve ja puusa liikuvus.

Venitamine ei tohiks põhjustada teravat valu ega liigese sunniviisilist liigutamist.

7. Kerelihaste treening

Kerelihased aitavad säilitada kehaasendit ja kontrollida liikumist.

Jooksmisel peavad kere- ja vaagnalihased töötama koos jalgadega. Kui üks jalg toodab vähem jõudu või liigub teisiti, võib kere kompenseeriv töö suureneda.

Kerelihaste treeningu eesmärk on parandada stabiilsust, vastupidavust ja liigutuste kontrolli.

Sobivad harjutused võivad olla:

Tavaline plank. Aitab treenida kere eesmiste lihaste vastupidavust.

Külgplank. Koormab kere külgmisi stabiliseerivaid lihaseid.

Bird dog. Toengpõlvituses vastaskäe ja -jala sirutamine aitab harjutada kere stabiilsust ning jäsemete koordinatsiooni.

Dead bug. Selili tehtav harjutus võimaldab treenida kere kontrolli käte ja jalgade liikumise ajal.

Puusatõsted. Aitavad treenida tuharalihaseid ning harjutada vaagna kontrolli.

Ühepoolse CP korral tuleb harjutusi vajaduse korral kohandada. Näiteks võib käele toetumine olla raskendatud või üks kehapool vajada täiendavat tuge.

Harjutuse väärtus ei sõltu ainult selle raskusest. Tähtsam on soorituse kontroll ja sobiv koormus.

8. Treeningu asümmeetria – kas mõlemat kehapoolt peab treenima võrdselt?

See on hemipleegilise CP korral üks olulisemaid küsimusi.

Ühe kehapoole nõrkus võib tekitada olukorra, kus tugevam pool teeb rohkem tööd nii igapäevastes tegevustes kui ka sportimisel.

Siiski ei tähenda see, et mõlemale poolele tuleks alati määrata täpselt sama raskus, korduste arv või harjutus.

Võrdne treeningkoormus ei tähenda alati võrdset suhtelist pingutust.

Näiteks võib sama raskusega harjutus olla tugevamale jalale kerge, kuid nõrgemale väga raske.

Seetõttu võib olla mõistlik kohandada koormust eraldi, lähtudes kummagi poole võimekusest.

Samas ei tohi unustada tugevamat poolt, sest see vajab samuti jõudu ja vastupidavust ning võib kompenseeriva töö tõttu olla ülekoormusele vastuvõtlik.

Treeningu eesmärk peaks olema kogu keha funktsiooni parandamine, mitte ainult nõrgema poole eraldi treenimine.

9. Väsimus ja energiakulu

CP-ga inimeste liikumine võib nõuda tavapärasest suuremat energiakulu, eriti kõndimisel ja muudes tegevustes, kus koordinatsioon või lihaste koostöö on häiritud.

Suurem energiakulu võib olla seotud lihaste samaaegse aktiveerumise, ebatõhusate liikumismustrite ja kompenseeriva tööga.

Samas on CP-ga inimeste vahel suured erinevused.

Treeningul võib väsimus avalduda kolmel tasandil.

Üldine väsimus väljendub hingamise kiirenemises, üldise pingutustunde suurenemises ja töövõime vähenemises.

Lokaalne lihasväsimus tähendab, et üks lihas või lihasrühm ei suuda enam sama jõudu toota.

Koordinatsiooniline väsimus võib avalduda selles, et liigutuste kontroll muutub raskemaks ja tehnika halveneb. See on praktiline kirjeldus, mitte eraldi kindlalt diagnoositav väsimuse liik.

CP-ga sportlasel võivad need ilmingud tekkida erineval ajal.

Näiteks võib inimene tunda, et hingamine lubaks treeningut jätkata, kuid ühe jala töö on juba oluliselt halvenenud.

Sellisel juhul ei pruugi intensiivsuse suurendamine olla otstarbekas.

10. Treeningkoormuse planeerimine

Treeningu planeerimisel on oluline leida tasakaal koormuse ja taastumise vahel.

Treening peab olema piisavalt tugev, et organism kohaneks, kuid mitte nii suur, et taastumine muutuks ebapiisavaks.

Järkjärgulisus

Koormust võiks suurendada sammhaaval.

Suurendada saab treeningu kestust, sagedust, intensiivsust või harjutuste raskust.

Kõiki neid näitajaid korraga oluliselt suurendada ei ole üldjuhul mõistlik.

Individuaalsus

Kahel sama CP diagnoosiga inimesel võib olla täiesti erinev liikumisvõime.

Ühele sobib kolm jooksutreeningut nädalas, teisele võib olla jõukohane üks lühem treening koos täiendava taastumisega.

Seetõttu ei saa treeninguplaani koostada ainult diagnoosikoodi järgi.

Treeningute vaheldumine

Kasulik võib olla vaheldada vastupidavus-, jõu-, tasakaalu- ja liikuvustreeningut.

See võimaldab arendada erinevaid võimeid ning vältida ühe liikumismustri pidevat koormamist.

Taastumine

Treeningust saadav areng toimub koormuse ja sellele järgneva taastumise koosmõjul.

Une, toitumise, treeningute vahele jääva puhkeaja ja üldise terviseseisundi tähtsus on CP-ga sportlase jaoks sama oluline kui teiste sportlaste puhul.

11. Näide CP-ga harrastaja treeningnädalast

Järgmine näide on mõeldud iseseisvalt liikuvale CP-ga täiskasvanule, kes on juba harjunud regulaarselt treenima.

See ei ole individuaalne raviplaan ega sobi automaatselt kõigile.

Esmaspäev – rahulik vastupidavustreening. 20–40 minutit kõndimist, jooksmist või jalgrattasõitu vastavalt võimekusele.

Teisipäev – jõu- ja kerelihaste treening. Puusa-, reie-, sääre- ja kerelihaste harjutused kontrollitud koormusega.

Kolmapäev – puhkus või kerge liikumine. Jalutamine, liikuvusharjutused või muu taastumist toetav tegevus.

Neljapäev – vastupidavustreening. Rahulik või mõõduka intensiivsusega treening. Treenituma inimese puhul võib kasutada lühikesi tempolõike.

Reede – tasakaal ja koordinatsioon. Kontrollitud astumised, keharaskuse ülekandmised ja individuaalselt sobivad tasakaaluharjutused.

Laupäev – pikem rahulik treening. Kestus sõltub inimese treenitusest ja taastumisvõimest.

Pühapäev – puhkus. Vajaduse korral kerge liikumine.

Treeningnädalat tuleb kohandada vastavalt inimese töökoormusele, väsimusele, sümptomitele ja varasemale treeningkogemusele.

Algajale võib selline nädal olla liiga koormav. Tema jaoks võib olla sobiv alustada kahe või kolme lühema treeninguga nädalas.

12. Treening ja taastumine vanuse kasvades

Kuigi CP põhjustanud ajukahjustus ei süvene, võivad täiskasvanueas muutuda lihaste ja liigeste seisund, liikumisvõime ning koormustaluvus.

Mõnel CP-ga täiskasvanul võivad aja jooksul sageneda valu, väsimus või liikumisega seotud raskused.

Seda ei tohiks pidada automaatselt vältimatuks tagajärjeks ega seletada kõiki uusi sümptomeid ainult CP-ga.

Regulaarne kehaline aktiivsus aitab säilitada üldist tervist, kuid treeningukoormust tuleb vajaduse korral kohandada.

Oluline on jälgida, kas varem sobinud treeningud põhjustavad nüüd ebatavalist väsimust, valu või pikenenud taastumist.

Vanuse kasvades võib olla vajalik pöörata rohkem tähelepanu jõu säilitamisele, liigeste koormustaluvusele ja taastumisele.

13. Millal tuleb treeningkoormust vähendada?

Treeningu ajal tekkiv tavapärane väsimus ei ole iseenesest ohtlik.

Tähelepanu vajavad aga järgmised muutused:

• Uus või süvenev liigese- või lihasvalu.
• Märgatav liikumise kontrolli halvenemine.
• Tavapärasest oluliselt tugevam spastilisus või jäikus.
• Korduv komistamine või tasakaalu kaotamine.
• Ebatavaliselt pikk taastumine.
• Püsiv jõudluse langus.
• Igapäevase liikumise raskenemine pärast treeningut.

Kui sümptomid korduvad, tasub treeningkoormust vähendada ja vajaduse korral konsulteerida füsioterapeudi või arstiga.

Äkilise tugeva valu, uue neuroloogilise sümptomi, rindkerevalu või minestuse korral tuleb treening katkestada ning otsida viivitamatult meditsiinilist abi.

14. Mida näitavad teadusuuringud treeningu tulemuslikkuse kohta?

CP-ga inimeste treenimist on uuritud nii laste, noorukite kui ka täiskasvanute seas.

2016. aastal avaldatud Verschureni ja kolleegide soovitused näitavad, et CP-ga inimeste jaoks on võimalik koostada aeroobse ja jõutreeningu põhimõtteid, mis arvestavad nende funktsionaalseid eripärasid.
2017. aastal avaldatud süstemaatiline ülevaade, mis hõlmas 25 uuringut ja 439 CP-ga täiskasvanut, leidis mõningast tõendusmaterjali kõnni- ja tasakaalutreeningu kasulikkuse kohta. Tõenduse kvaliteet oli siiski madal või väga madal.
2018. aastal ilmunud Andreopoulou ja kolleegide süstemaatilises ülevaates analüüsiti 22 uuringut. Üheksa uuringu koondanalüüsis paranes alajäsemete lihasjõud, kuid kõnnikiiruse ja lühikeste vastupidavustestide tulemuste paranemine ei olnud statistiliselt selge.

See ei tähenda, et vastupidavustreening ei toimiks. Pigem näitab see, et uuringud on väikesed, osalejad väga erinevad ning kõik treeningmeetodid ei anna ühesuguseid tulemusi.

Oluline on eristada kolme asja:

Lihasjõu paranemine tähendab, et lihas suudab toota rohkem jõudu.

Funktsionaalse võimekuse paranemine tähendab, et inimene suudab mõnda tegevust paremini sooritada.

Sportliku tulemuse paranemine tähendab näiteks kiiremat jooksuaega või pikema distantsi läbimist.

Need kolm tulemust võivad olla omavahel seotud, kuid üks ei taga automaatselt teist.

Seetõttu on vaja rohkem uuringuid, mis käsitleksid just aktiivselt sportivaid CP-ga täiskasvanuid, sealhulgas jooksjaid.

15. Treeningu psühholoogiline mõju

Treening ei mõjuta ainult lihaseid ja südame-veresoonkonna süsteemi.

Sport võib pakkuda eesmärke, enesekindlust, sotsiaalset suhtlemist ja rahulolu oma arengust.

CP-ga inimese jaoks võib regulaarne sportimine olla ka võimalus õppida oma keha paremini tundma.

Näiteks võib inimene treeningute käigus avastada, millised liigutused õnnestuvad paremini, kuidas väsimus mõjutab koordinatsiooni ning milliste võtetega saab oma tegevust kohandada.

Samas ei tohiks treening muutuda kohustuseks pidevalt oma võimeid tõestada.

Sportimise väärtus ei sõltu ainult tulemustest, rekorditest või võistlustel osalemisest.

Oluline on, et inimene saaks liikuda, areneda ja tegeleda tegevusega, mis talle meeldib.

16. Kokkuvõte

Tserebraalparalüüs mõjutab lihaste tööd, koordinatsiooni, tasakaalu ja liikumise ökonoomsust, kuid ei välista kehalise võimekuse arendamist.

Sobivalt korraldatud treening võib aidata parandada või säilitada lihasjõudu, vastupidavust, tasakaalu ja igapäevast liikumisvõimet.

CP-ga inimese treeningu puhul on eriti olulised individuaalsus, järkjärguline koormuse suurendamine, liikumise kvaliteet ja piisav taastumine.

Ühepoolse CP korral tuleb arvestada mõlema kehapoole erineva võimekusega ning jälgida, et tugevam pool ei võtaks pidevalt enda kanda kogu lisakoormust.

Teadusuuringud toetavad CP-ga inimeste kehalist aktiivsust, kuid kõigi treeningmeetodite mõju kohta ei ole veel piisavalt kvaliteetset tõendusmaterjali.

Kõige tähtsam ei ole see, kas CP-ga inimene treenib täpselt samamoodi nagu teised.

Tähtis on leida treeningviis, mis võimaldab inimesel oma võimeid arendada, tervist hoida ja liikumisest rõõmu tunda.

Teadusallikad

1. Verschuren, O., Peterson, M. D., Balemans, A. C. J. ja Hurvitz, E. A. (2016). Exercise and Physical Activity Recommendations for People with Cerebral Palsy. Developmental Medicine & Child Neurology, 58(8), 798–808.
   https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC4942358/
2. Andreopoulou, G., Meharry, J. B., Jagadamma, K. C. ja van der Linden, M. L. (2025). Physical activity and exercise interventions in adults with cerebral palsy: a systematic review of quantitative and qualitative studies. Disability and Rehabilitation, 47(9), 2170–2184.
   https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/39180329/
3. Januszyk, D. jt (2023). Effect of Exercise and Motor Interventions on Physical Activity and Motor Outcomes of Adults with Cerebral Palsy: A Systematic Review. Developmental Neurorehabilitation.
   https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC10783540/
4. NICE (2019). Cerebral palsy in adults: diagnosis and management. Guideline NG119.
   https://www.nice.org.uk/guidance/ng119/chapter/recommendations
5. Alhumaid, M. M. jt (2025). The efficacy of physical activity or exercise among individuals with cerebral palsy: An umbrella review of systematic reviews. Complementary Therapies in Medicine.
   https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/40783112/

Artikkel on üldhariv ega asenda individuaalset meditsiinilist või füsioterapeutilist nõustamist.