See aasta toimus ümber Viljandi järve jooks juba 93 korda. Mina hakkasin seal osalema aastat 2015. Kahel viimasel aastal pole paraku jooksud seal väga õnnestunud. 2020 aastal tegin jooksu läbi vigastuse kiuste… Eelmine aasta olin stardijoonel, kuid paraku lõpuni ei jõudnud. See on väheseid kordi, kus põlesin otseses mõttes täiesti läbi. Oskasin selle elu endale seal nii keeruliseks mõelda. Taga kuklas kummitasid vanad vigastused ja ilmastikuolud polnud minu jaoks just kõige paremad. 😊

Kui end selleks aastaks jooksuks kirja panin, siis võtsin eesmärgiks lõpuni jõuda ning teha seda nii korralikult, kui võimalik. See aasta saanud täitsa hästi trenni teha saadud ning enesetunne on palju kindlam ka. See aasta olen saanud täitsa hästi trenni teha ning enesetunne on palju kindlam. Mul juba Kui end selleks aastaks jooksuks kirja panin, siis võtsin eesmärgiks lõpuni jõuda ning teha seda nii korralikult, kui võimalik. See aasta olen saanud täitsa hästi trenni teha ning enesetunne on palju kindlam. Lisaks on mul hooaeg juba avatud, olen võistelnud kahel võistlusel – Haapsalu maanteejooksul ja Sinilillejooksul. Haapsalu jooksuga jäin küll rahule, kuid endast maksimumi kätte ei saanud. Sinilillejooks oli minu jaoks aga täielik pettumus, aga las ta jääb sinnapaika.

Nüüd siis selle Viljandi jooksu juurde. Üritasin mitte mõelda niipalju võistlusele jne. Jooksueelne öö oli suhteliselt rahutu, mis on minu jaoks pigem hea märk. Enne võistlust polnud ühtegi põhjust, millepärast oleks pidanud pabistama või närveldama. Muidugi see vigastus ikka veel kuskil kuklas kummitab mind, aga väike võmm sinna aitas sellelgi mõttel minema minna. Kui jooksu stardipauk käis, võtsin esimesed paarsada meetrit rahulikult, et pääseda kukkumistest, sest alguses on ikkagi palju trügimis. Esimese kilomeeteri otsisin endale mugavamat ja turvalisemat teed. ning juba terendabki esimene Viljandi jooksu “maasikas” – Huntaugu tõus (kus eelmine aasta rajalt maha tulin). Tundsin, kuidas ärevus minus kasvas, otsisin rahvamassist tugevamat teed, et saaksin kiiresti üles. Märkasin, et need, kes minust olid enne mööda jooksnud, tulid nüüd väga kiirelt ka selg ees mulle vastu. Enda jaoks võtsin tõusu vist isegi liiga rahulikult. Muidu mul tavaliselt võtab aega mõned meetrid, et taastuda, kuid seekord polnud midagi, isegi imestasin.

Nüüd sai joosta korralikult ja mulle mugaval kattel kuni Orika silla pöördeni. See mulle tavaliselt ei valmista mingit raskust, kuid seekord oli see lõik kuni esimese põlluni, kuidagi libeda võitu. Otsisin kuivemat ja tugevamat pinnast. Esimene põllulõik algas tõusuga, kus mul tavaliselt jalad nats pehmeks lähevad, aga täna oli jällegi kõik täitsa ok!. Võtsin end rongi, et läbida see lõik  rahulikumalt ja pingevabalt. Jõudes vahepealsel kruusalõigule,  võtsin endale sobilikuma tempo ning seadsin sihi jõudu teise põllulõiguni, mis oli  isegi pehmem ning seal hoidsin oma rütmi, mis võibolla polnudki päris õige valik. Laskumine Viiratsi risti, kus olen saanud täiega mäest alla joosta ei õnnestunud kuidagi. Nüüd algasid viimased kaks kilomeetrit. Algul ehmatas vastutuul, kuid selle unustasin kiiresti ära ning üritasin tempot hoida ning isegi viimased 500 m natukene tõsta.

93. Suurjooks Ümber Viljandi järve jooksu aeg oli 0:54:06

Toimetas: Jane Salm