Ilmad veerevad iga päevaga üha enam sügisesse. Suvesoojus ja valgus on asendunud hingepugeva külma ning pimedusega. Minu viimasest võistlusest on möödunud juba kuu ning käes on ilmselt selle sügise viimane proovile panek – 61 Viljandi linnajooks, kus olen juba korduvalt jõudu katsunud selle Pika tänava tõusuga. Siiani olen pidanud mina neid kaotuse pisaraid neelama, kuid lubasin endale, et seekord väljun mina võitjana. Selleks küsisin Viljari käest mõningaid nõuandeid. Tema soovituseks oli külma närvi säilitamine ja jooksmisele keskendumine. Selline positiivne suhtumine andis mulle jaksu ning enesekindlust.
Võistluse hommikul oli väike närv ikka sees, kuid õnneks oli ilm selliseks ürituseks loodud. Start algas minu jaoks sobiva tempoga ning see kestis õnneks kuni jooksu lõpuni. Aeg-ajalt viskasin pilgu oma pulsikellale, mis näitas minu jaoks natuke kõrgeid numbreid, kuid sellele vaatamata ei soovinud ma endale järeleandmisi teha.
Aeg- ajalt andsid tunda minu jalad, kohati tekkis tunne, et olen kui jääle eksinud lehm, sest jalad kippusid vahepeal vedelaks muutuma, lisaks võitlesin ka kõrge pulsiga, kuid sellele vandusin ma küll alla. Viimaks seisin ma silmitsi oma suurima vaenlasega, selle paganama Pika tänava tõusuga. Nüüd oli siis käes see hetk – kas mina või tema. Tuletasin endale meelde Viljari sõnad. Leidsin neist taas jõudu. Otsustasin ennast haakida ühe jooksja sappa ning mul õnnestuski oma murekoht ületada. Viskasin veel viimase pilgu oma kellale. Sellel olev aeg sundis mind end veel enam kokku võtma. Tegin viimased pingutused ning ületasin finišijoone ajaga 0:48:59. See oli 10 minutit parem aeg kui eelmisel aastal. Selle võitluse võitsin kindlalt mina 
.
See oli minu esimene ametlik jooks SK Prorunneri klubi alt, siiani jooksin ainult oma Perekonna võistkonna ja SK Achilleuse (paraspordiklubi) alt.
Suured tänud Viljarile, kelle juhendamisel minu trennid kulgnevad ja võistkonnale Perekond Varik. Suur aitäh ka isale, kes mind viis ja tõi võistlusele.
Toimetaja: Jane Rist
