Jooksmine

Tallinna neljas poolmaraton ehk miks ma tunnen end kui läbikukkuja

Tegelikult saadab mind ebaõnn selle jooksu juures juba kolmas aasta järjest. Seekord ei olnud see pettumus nii suur kui eelmine aasta, kuid ikkagi olen terve nädala nutnud patja mitu pange pisaraid, teinud paberil mitu kalkulatsiooni ja mingi vaikne hääleke sosistab peas: ”noooh, mis jälle valesti läks? ” Aga proovin siis selguse mõttes selle kõik siia enda jaoks kirja panna, nii seletuskirjana või nii.

Öö enne võistlust möödus rahulikult, vaid paar küljepööramist tuli ette. Hommikul dopingut ka ei tarvitanud, sest kaerahelbed on siiani veel vist ikka lubatud kraam ning midagi muud ma ei tarvitanud.

Jooksu alustasin väga mõistliku tempoga, ütleks, et pigem uimerdasin, sest kilomeetri läbimiseks kulus 5:15. No ega selles rahvamassis polnudki võimalust esialgu mingit erilist tempot aretada ning kahjuks pole ma treeningutel väga slaalomjooksu ka harjutanud. Pärast teist kilomeetrit läksin puhtalt oma rütmiga edasi, nüüd kulus kilomeetrile aega nii 4:30-4:40 vahel. 8-9 kilomeetril kohtasin jooksurajal sõpra, keda muidugi tervitama pidin. Kindlasti kaotasin seal palju väärtuslikku aega 😀. Kopli pargis läks korra enesetunne kehvemaks, kuid õnneks see kohe möödus. Kahjuks läks kõik edasine minu jaoks kuidagi igavaks – polnud enam rahvast, kellest mööduda. Kohati tekkis isegi trenni tunne🙂. Need rajalõigud on kõik minu treeningrajad – see tegigi mulle kahjuks karuteene.

Balti jaama juures tundis, kuidas minu tugevam jalg on väsinud, Rannamäe tee tõusul jalutasin ning seda tuli veel kahel viimasel kilomeetril ette. Lõpu aeg tuli seekord 01:43:48, mis on eelmise aastaga võrreldes kindlasti parem, kuid ma soovisin nii väga joosta ikka 01:40 või alla selle. Paraku ei lohuta mind see uus Tallinna jooksu rekord kuidagi moodi, sest põlesin väga korralikult läbi ja tunnen end nüüd vähemalt terve aasta läbikukkujana.😀

 

Toimetaja: Jane Salm

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga