Jooksmine

90. Suurjooks ümber Viljandi järve

Kevad on üks ilus aastaaeg – loodus ärkab pikast unest, justkui üle öö muutub kõik hall taas värvirohkeks, linnud laulavad ja isegi õhk lõhnab kuidagi teisiti. Minu jaoks on kevad samuti kõige uue algus – talvel kogutud varud tuleb uuesti maha joosta, panna paika oma võistluskalender ning tuleb püüda saada jälle paremaks.

Kui oma hooaja esimest võistlust paika panin, kaalusin pikalt. Nimelt on mul on väike hirm kevadiste petlike ilmade ees. Viimaks sai siiski nostalgia võitu ning Haapsalus algas minu teekond. Tagasi mõeldes ei kahetse ma muidugi enam midagi, pigem on väga hea meel, et käisin Läänemaa pealinnas võistlemas. Pärast seda võistlust käisin Pärnus koos prorunnuritega laagris. Tundub, et “laagripuhkus” tegi minuga imet, sest pärast laagrit on jooksutempo mulle ainult rõõmu valmistanud. Kahel korral olen 10 km rahulikus jooksus suutnud joosta alla 50 minuti, mis on minu jaoks ikka hea saavutus. Osalesin ka aprilli lõpus toimunud Sinilille jooksuvõistlusel. Kuigi see võistlus mulle väga meeldib, ei jäänud ma oma tulemustega seal rahule.

Ja mai algus jääb minu jaoks ajalooliseks, sest just siis vahetasin ma ratta jooksmise vastu ning tegin kaasa esimese pikamaa jooksuvõistluse. See oli viis aastat tagasi kui ma enda jaoks esimest korda selle katsumuse vastu võtsin. Kui ma esimest korda 2015 aastal osalesin oli mu aeg 01:19:10. Minu jaoks oli see omaette saavutus, sest polnud ju enne üle 10 km jooksnud ega ka võistelnud 😊 Teine aasta osutus mulle natukene pettumuseks, et ei suutnud ühe tunni piiri alistada. 2017 ja 2018 jooksin juba alla tunni, 0:55:59 ning 0:53:54. sellel aastal olin koos treener Viljariga võtnud eesmärgiks seda tulemust veelgi parandada.

Nädal enne üritust oli päris tugev närv sees, kuid võistluspaigas sain oma mõtted mujale viia tänu sugulastele ja sõpradele, erilist tänu tunnen Karini vastu, kes tegi koos minuga soojendust. Muidugi, kui stardikoridoris olin tuli närv uuesti sisse 😊.

Start algas kell kaksteist. Ma alustasin teisest stardigruppist, siis eliidi tagant. Esimesed kaks kilomeetrit olid rasked, mis minu juures on täitsa tavaline. Sellel lõigul sai võetud ka huntaugu tõus, mis kohe üldse pole kergete killast. Kolmandal kilomeetril oli mul endal pisike äpardus, mis õnneks ei lõppenud halvasti. 4 kilomeetri aega näitas pulsikell 0:04:04. See ehmatas mind, sest teades, et nüüd algab raja kõige raskem osa, kus olen varasematel kordadel kustunud. Suured tänu kaasaelajatele Kerlile ja Kerstile 😛

Esimesel põllulõigul nihverdasin end küll ühe ja teise taha, kuid kruusalõigul läksin oma tempoga. Kohati oli ikka kruusatee ikka päris tolmune. Ainuke asi mind sellel jooksuvõistlusel häirib on see, et teine joogipunkt on ainult vasakul pool teed. See on minu jaoks keeruline ja nõuab trajektoori muutmist, sest ma pole võimeline vasaku käega topsi haarama. Enne teist põllulõiku haakisin ühe grupi taha. Tundus, et see tempo on mulle sobilik. Tõusu otsas tundsin esimest korda viie aasta jooksul, et jalad natukene väsinud, kuid põhilaskumise ajal juba suutsin uuesti hoogu lisada. Tagasipöördel linna tabas mind vastutuul, mis korraks häiris. Lõpp oli õnneks juba lähedal. Ajaks sain siis 0:51:35, mis on minu jaoks igati väärikas kingitus viiendaks sünnipäevaks.

Relive ’90 Suur jooks ümber Viljandi järve 01.05.19′

Toimetaja: Jane Salm

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga