Eelmisel aastal tegin siis algust pikamaa jooksudega. Oma esimese sellelaadse jooksukogemuse sain Viljandi linnajooksul. Ka sellel aastal otsustasin ma end seal proovile panna, sest tundsin, et eelmisel aastal sai rada minust võitu – see Pika tänava tõus oli tegijam kui mina. Ma ei suutnud seda tõusu läbida joostes vaid pidin krampe kannatades jalutama.

Seega sellel aastal otsustasin nutikam olla ning pidasin oma sisemise minaga maha väikese kahekõne, et kuidas ikka oleks võimalik see tõus joostes läbida. No aga kui nüüd tõele au anda, siis pole ma vist ikka kõige parem planeerija. Ei, tegelikult oli plaan hea, kuid jooksmise ajal unustasin vist oma aju välja lülitada ning keskendusin liialt mõtlemisele mitte oma jalgade tööle. Teise vea tegin stardis, kui liigsest tagasihoidlikusest hoidsin endale koha tagareas. Järgmisel aastal unustan kindlasti võltstagasihoidlikkuse ning teen endale koha esiritta.

Peale stardipaugu kõlamist hakkasime koos Sassiga (no on üks sugulane) jooksma, et ikka tulemust teha. Salaja piilusin ka oma pulsikella, millel olevad numbrid mind minestuse äärele viisid, aga samas oli mul enesetunne hea (see pidi enne suremist mõnikord nii olema ). Ja siis hakkas tööle ka minu aju. Peas keerles ainult see Pika tänava tõus. See oli umbes selline tunne, nagu on mõne kummitama hakkava meloodiaga, mida enam peast ära ei saa. Nii me siis seal Sassiga jooksime, temal kerge samm ja minul peas vaid Pika tänava tõus.

Ja seal ta oligi, see ületamatu tõus. Sass ületas selle nagu noor põder, kuid mina jalutasin ja jooksin ja jooksin ja jalutasin, mõttes muudkui mõlkumas see Pika tänava tõus. Vähemalt jäid krambid olemata. Seega pool võitu ikka minu ;). Ja mis kõige parem, ma suutsin ennast eelmise aastaga võrreldes 20 sekundit ületada. Eks siis järgmine aasta teen uued plaanid selle Pika tänava tõusuga 

https://connect.garmin.com/modern/activity/924604281

.Teksti redigeeris: Jane Rist