Kui keegi paluks mul välja valida aasta sõna, siis oleks selleks „sport“, kui aga keegi paluks mul valida aasta tegevus, oleks selleks sportimine. Just, just, ma olin sellel aastal tegija, ma olin tegija ….. no vähemalt ise enda jaoks. Osalesin neljal jooksu üritusel, neist kolmel esindasin ma end esmakordselt. Oma väntamisosavuse panin aga proovile Tartu poolmaratonil.
Selleks, et lõppu jõuda, pean aga alustama algusest. Ja siit ta siis tuleb. Minu aasta esimene võistlus oli … 86 Ümber Viljandi järve jooks. Mis ma oskan selle võistluse kohta öelda. Ilmselt seda, et tulemusliku naise sebimise jaoks on ka vaja eelnevalt treenida ja kogemusi omanda, muidu võib oodata murtud süda. Noh, mul õnneks nii hullult ei läinud, aga vähene treenimine tõi kaasa jalakrambid, no mis vist võib olla sama hull küll kui murtud süda . Aga tulemus oli lõpuks ikka suhteliselt pandav – 12 km tulemus 1:20:37.
Rakveres toimunud ööjooks oli minu jaoks meelierutav, sest varasemast puudus kogemus pimedas ringi lipata. Mis, ega nüüd ei julgegi ju niisama siin pimedas ringi silgata, pärast jälle loed Fbs, rubriigis „märgatud Jõgeval“, et linnas jookseb ringi pervert, kes pimedas jalakäijaid ahistab . Seega haarasin siis rõõmuga võimalusest ja andsin oma päkkadele seal Rakveres „tuld“. Nüüd tagantjärele mõtlen, et oleks ikka võinud endale politsei ka sappa mõelda, siis oleks endast äkki veidi rohkem välja pigistanud ja kiiremini lidunud 🙂
Minu selle aasta tippsündmuseks oli Tallinna SEB poolmaraton. Vot oli see alles jooks. Otsustasin viimaks, et aitab küll niisama jooksmisest, et tuleb ikka hakata trenni ja tegema ning peale jooksu osalesin Proruuneri ühistreeningutel.
Septembris osalesin Tartu rattamaratonil, mille võib võtta kokku ühe sõnaga – „Sigalahe“.
Oma spordiaastale tõmbasin kriipsu alla Viljandis. Ütleb ju vanasõnagi, et kõik tuleb sinu juurde ringiga tagasi 🙂 . Viljandist ma seda aastat alustasin ja siin ka lõpetasin. Seekord aga mõõtsin ma mitte enam Viljandi järve ümbermõõtu vaid kaesin hoopis linna tänavailu. Kui linna ma läbisin nii joostes, siis Pikal tänaval võtsin ikka hoo maha ja imetlesin majade kaunist arhitektuuri. Selfisid ma nii, igaks juhuks ikka tegema ei hakanud, oli ju ikka tegemist võistlusega ;).
Oktoobris alustasin aga tõsisemaste treeningutega, et saavutada järgmiseks aastaks ikka tõsiseltvõetav sportlik vorm ja vaim. Võtsin endale eesmärgiks läbida tulevased poolmaratonid kahe tunniga. Esimesel kuul jooksin 140 km, mis teeb pea poole rohkem kui ma suvel jooksin. Minu tegevusel on ka tulemust – rasvad kaovad ja pulss aeglustub ning õnneks ma pole ennast jätkuvalt avastanud „märgatud Jõgeval“ rubriigist.
Teksti redigeeris: Jane Rist
