Inimesed annavad alati vanal aastal lubadusi, et uuel aastal on nad tublimad, paremad, saledamad jms. Ilmataat aga alustaski uut aastat uut moodi kui vana lõpetas – tõi meile ilusa lumevaiba ja tohutul hulgal miinuskraade. No mina paraku nii tubli kohe ei olnud, kuid väikesi edusamme märkasin ma enda siiski enda juured märkasin. Nimelt on minu tempo jooksmisel tõusnud ning pulss ei tee ka enam nii suuri hüppeid nagu varasemal ajal.

Selle aasta alguses arvasin, et hea mõte on oma treening ka audiovisuaalselt üles võtta. Mõeldud ja tehtud. Valisin muidugi päeva, kus maa ja taevas omavahel kokku said. Ilmselt meenutas minu treening pigem lumes müramist kui korraliku jooksmist. Õnneks nägin linna tagasi jõudes ka sahamehi, kes ilmselt soovisid veebruaris tehtud töö eest ka palka saada.

Peale minu režissööri debüüti aga läksid ilmad veelgi külmemaks, kohati langesid külmakraadid 25 kraadini, kuid sellele vaatamata, ei jätnud ma jonni ning ajasin dressid selja ja jooksma. Kui esialgu oli hirm külma eest suur, siis peale trenni oli enesetunne lihtsalt suurepärane. Paraku hakkas aga jalg mulle liiga tegema ning seetõttu pidasin koostöös Viljariga (juhendajaga) paremaks mõneks ajaks trennist loobuda. Jooksmisest tuli mul lausa nädala aega eemal olla. Peale pisikest hingetõmbamist tegin kaasa ühistreeningus, veendumaks, et jalg ikka koormusele vastu peab. No õnneks ikka pidas, sest päev hiljem võis mind jälle tänavalt leida ning mitte kottijooksu tegemas vaid ikka ennast paremasse vormi ajamas.

Treening kilomeetreid on kokku juba 490 km.

Toimetaja: Jane Rist