Viimased neli nädalat on mulle trenni mõttes olnud emotsionaalsemad kui eelnevad 16 nädalat. Kui detsembris meenutasid ilma meie suve ning trenni tegemine oli suurim nauding, siis jaanuar ning veebruar ei toonud minus esile erilisi vaimustusepuhanguid. Selle asemel, et pakkuda ühtlaselt mõistlikku talveilma, näitas talv oma heitlikku meelt pidevalt – kord paistis päike ning käredad külmakraadid tahtsid nina peast viia, järgmisel hetkel võis aga musta pori näkku lennata. Kui ma ei teaks lastest nii vähe, võiks ma öelda, et ilmad meenutasid tavalist pubekat, kes ei oska end veel maailma kohandada 
Kuigi kirun siin kehva jooksuilma, võin tuua näite ka oma lihtsameelsusest. Ühel päeval leidsin, et mõistlik oleks oma treening läbi viia metsarajal. Arvasin, et sinna ju ikka lund sadanud pole (naiivne eks). Ja sina heldene aeg, kus siis keset metsa seda lund tuli. Mis mul siis üle muud jäi kui oma treening asendada ellujäämismatkaga. Ise veel mõtlesin, et miks ma küll teed ja võileibu ning suuski kaasa ei pakkinud.
Minu üks meelierutavamaid treeninguid oli 24. veebruaril. Sel päeval suutsin joosta nii, et pulss oli pidevalt alla 145. Kartsin juba vahepeal, et olen oma kella ära põrutanud või on see lihtsalt töötamast lakanud, kuid mina ise olin lihtsalt tasemel. Peale jooksu tegin veel lahedaid harjutusi, mis Viljar mulle välja oli pakkunud.
01. märtsil minu edulugu jätkus. Pulss kõikus pidevalt 80-105 vahel ning ei mõelnudki enam lakke karata. Vahepeal oli küll enesetunne selline nagu tegeleks enesepoomisega, sest jõud lihtsalt rauges, kuid kodus ootas mind üllatus kui nägin, et tegelikult oli minu keskmine kiirus võrreldes eelmise treeninguga paranenud ning 5 kilomeetri läbimisel teinud uue isikliku rekordi: – 25m:45s. Tundsin kohe, kuidas serontoniini tase lakke lõi. Sel hetkel oleks võinud mägesid ka liigutada või Stallone kombel terve sõjaväega võidelda. 
11. märts otsustasin ma Tallinnasse minna, et joosta mitte naiste järele, vaid naisega koos
. Minu armsaks teekaaslaseks sai Mari Liis, kes tegeleb para-rattasõiduga, kuid kes asendab oma treeninguid ka jooksmisega. See treening oli minu jaoks tõeline energia ning motivatsiooni pakett, sest sain viimaks oma kirge jooksmise vastu kellegagi jagada. Seekord tegime oma jooksuringid Ülemiste järve kallastel ning Järve terviseradadel.
Sellel perioodil osalesin senisest enam ka Prorunneri ühistreeningutel. Kuna teeolud olid pidevalt halvad, siis andsid ühistreeningud mulle võimaluse staadionil kõik vajaminevad ja muidu lahedad harjutused ja kiiruslõigud ära teha.
Märtsis jõudsin tõdemusele, et pean loobuma ka oma armastatud jooksukingadest, sest olin nad lihtsalt nii ära kurnanud. Koos õnnestus meil läbida 1475 km ja 137 trenni.
Järgmised neli nädalat tõotavad tulla põnevad, sest siis on mul võimalus osaleda kahel erineval võistlusel – Tartu Parkmetsa jooksul ning III Jõgeva Rahvajooksul. Ootan juba ärevusega, mida elul mulle pakkuda on . 
20 nädala jooksu statistika:
Jooksu tunnid: 83 tundi ja 13minutit
Jooksu kilomeetrid: 729 km
Teksti toimetas: Jane Rist