Kui ma taas avastasin enda jaoks spordi, ei osanud ma arvata, et see pakub mulle nii palju uusi ja erutavaid emotsioone. Iga treening on omaette nauding, iga võistlust ootan kui pubekas jõule.
Viimati panin oma võimeid proovile mais, kui toimus ümber Viljandi järve jooksmine, kus lõin oma varasemat tulemust. No mis saab veel nauditavam olla kui oled iseenda konkurendiks. Nüüd jäi oodata järgmist väljakutset, milleks pidi olema IV Rapla Selveri Suurjooks. Vahepealse aja tegin korralikult trenni, et ennast ikka korralikku võistlusvormi viia. Viljar oli mulle ikka korraliku trenniplaani kokku pannud, mistõttu kohati jalad tuld lõid ning oleks tahtnud loobuda. Kuid, kes korra juba jooksupisiku saanud on, see jookseb raskuste eest minema, nii minagi. Tegelikult oli mul pisikeseks unistuseks joosta Raplas alla 50 minuti. Ent kohati tundus see kuidagi ebareaalne. Nädal enne IV Rapla Selveri Suurjooksu olid trennid natukene kergemad ning neist viimased kaks tegin Põhja- Eestis, Kuusalu vallas Tammispeal.
Pühapäeva hommikul tundsin jälle seda mõnusat võistlusärevust, nagu miljon liblikat lendaks kõhus. Võtsime suuna Rapla peale, et saaksin teha selle aasta neljanda stardi. Ka seekord oli kohal terve Varikute perekond. Ei tea, kas see on mingi geneetiline viga, et meile kõigile jooksmine meeldib :). Ennast kirja pannes selgus, et mulle anti stardinumber 67, mis tähendas, et pidin alustama oma jooksmist esimeste seas.
Kell kaksteist anti stardivile ning võistlus võis alata. Seekordne kogemus oli minu jaoks eriline- alustasin ju oma proovile panemist kiiremate jooksjatega. No muidugi õnnestus mul kohe oma võimeid veidi üle hinnata ning oma reielihas pingesse ajada. Polnud selleks enamat vajagi kui kolme esimest kilomeetrit. Lisaks olen ma igal võistlusel veidi parasiiti mänginud ning leidnud inimese, kelle külge ennast haakida. Seekord aga oli kõik teisiti – reis krampis ning mitte ühtegi ilusat naist silmapiiril, kellele järele joosta, isegi mitte sobilikku meessportlast. See kõik tekitas parajalt mõnusa masenduse, arvasin, et lahkun Raplast sildiga LOOSER. Kuna polnud kedagi vaadata ega kellegi järele joosta, siis viskasin aeg-ajalt pilgu oma pulsikellale. Muide, see oli ainuke hea asi, mis taas mu silmad särama lõi ning jalgadesse kergustunde tagasi tõi. Paarsada meetrit enne finišit otsustasin veidi kiirendada, mis osutus vägagi tulemuslikuks. Lõpp-punkti jõudes panin kella kinni. Ja siis selgus, oh seda imet, et minu 10 km jooksu tulemuseks oli 46:17. No kas saab veel midagi paremat olla. Eee, äkki ainult palgakõrgendus Selveris 
. Lisaks tõi IV Rapla Selveri Suurjooks kaasa mitmeid uusi rekordeid tervele Varikute perekonnale. Õnne meile kõigile!!! Aga selle asemele, et pikalt minu õnnestumisest rõõmu tunda, leidis Viljar, et viimane aeg on seada sihiks 45 minutit. No kas tuleb ära, seda näitab vaid aeg.
Minu järgmised proovikivid toimuvad 18.06. Rakveres EPOK kergejõustiku EMV-l, kus löön kaasa 1500 m jooksus ning 23. juulil Südasuvemaratonil, millest mina osalen poolmaratonil.
Toimetaja: Jane Rist