. Püüdsin selle jaoks täita Viljari ettekirjutusi 100%, no see peaaegu õnnestus, mõned üksikud harjutused jätsin kahe silma vahele :D, aga jooksukilomeetrid tegin kõik ausalt ära. Neljapäeva õhtul palusin Ingritil oma paremat jalga kineteibiga teibida, et võistlusel paremini vastu peaks, sest Rapla jooksul vedas mu parem jalg mind natuke alt.
10:30 oligi poolmaratoni start. Jooksmist alustasin koos Ingritiga, kuid peale 1,5 km jooksu leidis ta, et selline tempo on tema jaoks kiire ja nii ma läksingi oma teed. Esialgu tundus kõik nii roosa ja rõõsa – jalg ei valutanud, leidsin endale hea eesjooksiku, kellele ennast külge haakida. Lisaks oli rajal mõeldud ka sportlaste jahutamisele, mis tundus lihtsalt ideaalne.
Teisel ringil tundsin paremas reies juba kangust, mistõttu aeglustasin tempot ja jäin taas üksi. Nii jooksin umbes paar kilomeetrit, kuni minu ette ilmus jälle üks spartalanna (ei see polnud hallutsinatsioon minevikust, vaid ikka klubi “Sparta” jooksja) ning tegin kiire otsuse, et ajan teda taga. See oli nagu deja vu, sest kõik kordus nagu esimese ringil.
Kolmas ring algas minu jaoks veel tugevama jala kangeks jäämisega. Lisaks oli juba väsimus ka tekkinud, sest eelmisel ringil sai palju slaalomit joostud. Liikusin üle treeningtempole ning hoidsin kiirust ikka kuskil 10,50 ja 11 km/h vahel. Püüdsin oma eesjooksjat ikka kätte saada, kuid üks hetk läks kõik metsa, õigem oleks vist öelda, et tema kadus metsa. See morjendas mind nii, et lubasin endast mööda mitmeid inimesi, kes olid eelnevalt minu botase taldu näinud :). Viimaks võtsin end siiski kokku ja spurtisin finišisse. Ametlikuks ajaks märgiti 01:50:05,9
Rääkides poolmaratoni kõige põnevamast raja osast, siis minu jaoks oli see 1 km metsateel jooksmist. See oli nauding, sest maapind oli jalgade all pehme ning ei tekitanud jalgades valulikkust.
Võrdluseks SEB Tallinna maratoni 21,1km ja Südasuvemaratoni 21,1km
Toimetaja: Jane Rist