Detsembrikuu alguses tegin sinasõprust saalihokiga. Natukene piinlik küll, kuid minu kodulinnas on üks Eesti parimaid saalihoki klubisid SK Jõgeva Tähe, kuid ma vist pole ühtegi nende mängu vaatamas käinud.
Lugesin Prorunneri FB grupist, et Spordiklubi Sparta jooksjad esitavad jooksuklubidele väljakutse saalihokiturniiris mõõdu võtmiseks. Üritus ise peaks aset leidma jaanuari lõpus, Tallinnas. Seda lugedes. mõtlesin paar päeva, kas ma saan kuidagi oma klubile selles väljakutses kasulik olla. Mõeldud tehtud: olingi esimeses trennis, mis toimus Rahumäe põhikoolis, kohal. Esimesed trennid koosnesid enamjaolt sööduviske õppimises. Lõpuks saime ka mängima hakata. Teades oma tugevaid ja nõrku külgi, ei tormanud ma ründesse. Pigem jätsin end kaitserolli. See sobib mulle natuke paremini, sest nii ei pea kahe käega nii palju tööd tegema, kui ründel olles. Mul tekkis ikka ja jälle raskusi palli puhataks löömisega. See tuli saada mööda äärt vastase poole, kuid ikka ja jälle jäi mulle oma värava ette. No tõesti, nii olen ma ikka kohe väga kasulik oma meeskonnale. Esialgu andsid põlved tunda, kuid kui jooksmas käisin, kadus valu ära. Viimase jooksutsükli ajal tähendasin, et saalihoki on mulle hästi mõjunud, lisaks on see hea vaheldus jooksmisele
https://www.youtube.com/watch?v=nE22-S7LXvM
Viimased saalihoki treeningud õnnestusid minu arvates hästi, tundus, et võistkond on turniiriks valmis. Lisaks pidid meile appi tulema Tartu Prorunnerid. Nädal enne turniiri oli plaani võetud tartlastega ühistrenn, kuid kahjuks ei olnud neid kohal. Seda oli ka turniiril tunda. Nagu öeldakse, et võistkonna kõige nõrgem lüli on ka kõige tugevam 
Võistlustel oli meid 20 mängijat igaüks sai mängus käe valgeks.
Meid oli pandud kolmesse alagruppi, kus peale meie mängisid Sparta II ja FB jooksmine. Alagruppi läbisime puhaste paberitega ja saime otse finaali, kus tuli kahjuks Sparta I võistkonnalt kaotus vastu võtta.
See oli minu esimeseks suureks kogemuseks mängida võistkonna eest võistlustel. Suured- suured tänud prorunneritele selle võimaluse eest.
Toimetas: Jane Rist