Peale EPK võistlust sain  nädala aega hiljem endale mingi viiruse, mille tõttu tuli mul jätta mitmeid trenne vahele. Esimene trenn peale haigust tekitas mulle väga kurva tuju, sest jalad olid pehmed ning  jõud  oli kadunud. Samas teadsin, et minu hooaja avavõistlus on kohe – kohe tulekul.  Eelmise nädala trennid olid juba paremad ning minus tekkis lootus,  et olen võimeline Jõgeval heale tulemusele jooksma.

Eelmise aasta hooaega alustasin Tartu Parkmetsa jooksuga, sest see oli mulle sel ajal kõige lähema asukohaga. Käesoleva aasta avajooksuks valisin oma kodulinna jooksu. Mulle meeldib see rada ning lisaks tunnen ka kanti  hästi. Kui jälgisin jooksjate registreerimist, siis tundus, et kuidagi see number jääb vist väikeseks võrreldes eelmise aastaga. Endamisi olin juba mõelnud, et enamus ajast tuleb üksi joosta, mis  on võistlustel vaimselt pagana raske. 😊

Võistluseelne hommik on juba traditsioonile, selles  pole muutusi teinud. Tehes pärast ärkamist väikese jalutuskäigu, tundus, et  ilm tuleb jooksmiseks hea. Kui oli aeg  seada sammud võistluspaiga poole, siis sadas aga lund, mis ei rõõmustanud mind üldse. Startides oli olukord õnneks juba paranenud.

Esimesed kolm kilomeetrit suutsin enda jaoks läbida hea tempoga, kuid paraku pidin selle aja jooksul kolm korda mässama oma jooksusussi paelaga, mis kippus muudkui lahti tulema. Eks see rikuks natukene rütmi või tekitas rütmijooksu 😃.

Lauluväljaku metsa (mida kohalikud kutsuvad, sest seal oli kunagi laululava) jõudes  valmistasin end kaheks tõusuks ette, mis olid üpriski järsud. Nendel oli hea end proovile panna ja vaadata, kas sellest Nõmme mäkke tõusust on kasu olnud. Eelmise aasta võistlusest on mul hea kogemus, et parem jalg tuleb võistluste ajaks korrakikult ära vaja teipida. Siinkohal suured – suured tänud Mari Liisile. Eelneval hooajal tegi seda Ingrit. Esimene tõusu võtsin võibolla isegi liiga rahulikult, kuid järgeval laskumisel suutsin ühest sportlasest mööda, sest tema pidurdas hoogu 😃. Enne karjääri tõusu vaatasin, et minu ees on kaks meessportlast, kes ei proovitudki tõusu jooksmist, vaid jalutasid rahulikult üles. Mina aga nägin neist tõusudes enda jaoks väljakutset ja otsustasin need joostes läbida. Tundsin end mäkke jõudes rõõsa ja roosana ning jätkasin laskumisi rõõmsal meele ja paraja tempoga.

Siimusti alevikus õnnestus mul end ühe naisterahva tuulde võtta. See aitas mul ka tugeva lumesaju ja küljetuulega paremini toime tulla. Nii jooksime telemastini, kus otsustasin ise teda aidata ning läksin ise vedama. Võtsin selleks kokku kõik oma jõuvarud, kuid 200 meetrit ette lõpetamist otsustasin siiski oma tempot alandada ja naisterahva mööda lasta. Tal õnnestus naiste üldarvestuses saavutada teine koht.  Pärast oma finišeerimist  otsisin ta  üles ja tänasin  toreda koostöö eest. 😊.

Eelmise hooaja jooksust suutsin olla parem 3 minutit ja 25 sekundit. Seega minu selle aasta tulemuseks oli 0:48:07.

Suured tänud ka Viljarile, kes on mind kiiremini jooksma pannud.

Toimetaja: Jane Rist