Mäletan veel eelmise aasta  IV Rapla Selveri Suurjooksu, mil mind  lõi rivist välja stardikoht, mis polnud minu silmis minu seniste tulemuste vääriline (eliitgrupis).  Meenub, et  alustasin stardis  kiirelt ning hiljem tuli mul lõivu maksta. Sellel aastal  sai  aga starditud vastavalt enda tasemele – tagumiste seas. Panin endale  eesmärgiks  joosta  10 km  45 minutiga ära.  Kaks eelnevat võistlust, eriti Viljandi jooks ümber järve, näitasid,  et jooksuvorm peaks hea olema ning eesmärk peaks olema elluviidav.

Inimene on oma harjumuste ori, minu jaoks tähendab see võistluspäeva hommikut kaeraputru süües. Peale söömist ootasin oma autojuhti, kes mind Raplasse viiks. Seekord sai selleks õnne osaliseks minu oma vennaraas. Enne starti tahtsin teipida oma tugevat jalga, et see peaks ikka  koormusele vastu. Seni olen palunud seda  Mari Liisil paar päeva enne võistlust teha, kuid seekord ta võistles  Itaalias. Võtsin ühendust Ingritiga, et  uurida kas ta ikka võistleb Raplas. Muidugi jõudsin ma poole jutu pealt tegeliku helistamise eesmärgini. Uurisin,   kas tal oleks võimalik mind teipida. Kõik laabus sujuvalt ja minu jaoks soodsalt. See kõlas vist praegu väga isekalt, kuid tegelikult olen ma talle väga- väga tänulik .  Soojendust tehes vaatasin kella – see näitas, et ärevust ega erutust ei olnud.  

Kell 12 käis avapauk ja tuligi jalad tagumiku alt välja tõmmata ja teha kiiremaid liigutusi. Juba   esimestes kurvides tuli vaadata, kus joosta  ja leida aeglasematest möödumiseks ruumi. Mingil momendil sain oma rütmi kätte. Jooksma hakates valdavad mind esmalt kummalised emotsioonid, kuid need mööduvad tavaliselt peale teist kilomeetrit. No eks siin võib peapõhjuseks pidada vist adrenaliini või kevadest tingitud jooksuaega.

Linnast välja jõudes  meenub mulle, et see sirgelõik on kurat nii pikk ja igav 😃. Eelmisel  aastal sain  mõelda jalavalule vihmasajule, kuid tänavu oli mõnus soe ilm, kus oleks tahtnud natukenegi vihma saada. Tüüpiline eestlane, eks – vingub kui on liiga märg ja hädaldab veel enam kui on kuiv 😝. 5- 7 km olid minu jaoks rasked just tempo hoidmisel, sest tüütu on ju seda sirget joosta. Kahjuks  ei leidud ka enda ees sobiva sammuga jooksjat, kelle tuulde hoida, et oleks natukene kergemin seda kolgata teed läbida. Sellistel hetkedel unistan, et naised võiks joosta miniseelikutes, oles kergem ja lõbusam ennast edasi sundida liikuma. Ja, ja, ma tean kui šovinistlikult ja seksistlikult see jutt kõlab, aga noh, unistada ei keela ju keegi.  8 km posti juures otsustasin unistamisest loobuda  ja tõstsin  tempot vaikselt. Enne finišijoont ergutas mind Viljar kuigi mul endal oli juba pulss laes.  Lõpetasin ajaga  0:43:57

Toimetaja Jane Rist