Juuni alguses võtsin vastu toitumisalase otsuse, sest kaua Sa ikka saia ja moosi pugid ning läksin Teraapialaekasse Silja juurde nõustamisele. Sain temalt häid mõtteid ja tarkusi õige toitumise kohta ja nüüd püüan seda jälgida. Järjekordselt peeti mind hulluks, et sellisele asjale raha kulutan, kui võin juba selle pooleteise kuu järgi öelda, et mul pole enam sellist energiapuudust, mida varem tundsin.
Kaks treeningtsüklit on sellel suvel olnud päris rasked, huvitavad ja mõnusad. Need sundisid mind end pidevalt kokku võtma ja uusi väljakutseid esitama. Mõnigi trenn oli üpris raske, kuid suutsin need korralikult ära teha. Kõige enam valmistas nende juures mulle raskusi õige ajaga jooksmine, sest minu tulemus kippus alati lubatust natukene kiirem olema. Kõige keerulisemad on aga püramiidijooksud ning just alla tulemine püramiidi tipust. Muidu on ju küll allakäik kerge, aga näe, minu jaoks väga vaevanõudev 🙂.
Juba kaugelt nägin Prorunneri telki ning see valmistas mulle siirast ja suurt rõõmu. Tegin kiiresti kõik võistluseelsed toimingud, et teha sooja ja oodata stardipauku. Viimaks jõudsid kohale ka Tiiu ja Tauno, kellega sai ühispilt ka ära tehtud. Viimastel kordadel olen ma suutnud kuidagi nendest minu kurvastuseks eemale jääda, kuid täna läks see mul jälle õnneks. Tiiu kinkis mulle sünnipäevaks veel toreda käepeale.
Kell 10:30 olen rõõmsalt stardis ja juba käibki stardipauk. Alustan jooksu koos klubikaaslase Guidoga. Eeldasin, et Guido on minust veidi väledam poiss ning pidasin veel endamisi aru, et kaua ma suudan temaga sammu pidada. No nii ma jooksin ca 12 km, kui Guido mul eest minema soovitas joosta. Läksingi oma tempoga edasi, kuni 14 km leidsin endale sobiva tempoga jooksja. Muidugi haakisin end tema selja taha, kuid Võsu keskuses läksin temast mööda. Nii me siis kordamööda teineteisest möödusime ja nii kuni lõpuni välja. Kui hiljem kellalt pärast vaatasin, oli minu kõige kiirem km just kõige viimane kilomeeter, mille üle mul on eriti uhke tunne. Finišisse jõudsin ajaga 01:41:41,7. Sain medali kaela, kui tuli isa ning ütles, et Tiiu ja Tauno just läksid viimasel ringile.
Vot, kus mul on juba teist aastast järjest ülivinge sünnipäev ja mul õnnestus veel paranda enda isikliku rekordit, samas kohas, kus eelmine aasta see sai püstitatud. Seekordne parandus oli kuskil 8 minutit. Selle parandusele aitasid suuresti kaasa Viljar, Mari Liis, Silja ja kindlasti ei saa unustada ka isa, Tiiut ja Ingritit.
Toimetaja: Jane Rist