Peale SEB Tallinna poolmaratoni olid treeningud kõikuvad – kord oli enesetunne väga hea, siis jälle rahuldav. Tagatipuks suutsin endale külmetuse saada, kuid õnneks sain sellest kiiresti võitu

Võistlushommik algas nagu ikka pudruga, kuid Viljandis soojendust tehes tundis, et kõhuga pole kõik korras. Arvasin ehk võistlusnärvist, mis stardis möödub. Paraku tuli tõdeda, et terve võistluse aja tuli mul võidelda lisaks konkurentidele ka kõhuvalu langenud võistlusvaimuga.

Alguses oli kõik korras – alustasin üllatuslikult natuke liiga kiiresti, aga teisel kilomeetril jooksin juba omale kohasema tempoga. Kõik oli seni mõnus ja hea, kuid kus tuli kiirendada või muutus teekate, andis minu kõht kohe märku 😀.

Sel aastal oli see vist teine võistlus, kus ma ei kasutanud joogipunkti teenuseid. Ilm oli nõnda jahe ja polnud isu ka midagi juua kõhupärast. Muidu hakka veel põie pärast ka muret tundma 😉.

Nüüd teadsin, et mul tuleb see tõus lõpuks võita ning kiirendasin nii palju, et sain Moonikale sappa ning hoidsin hambad risti ennast tema sabas. Vahepeal tekkis tunne, et võiks kiireminigi minna, aga siis tuletas end jälle see kõht meelde.

Kokkuvõttes tuli jälle uus raja rekord 😊 00:47:41 ja Pika tn aeg 00:01:33

Toimetaja Jane Rist