Aasta 2018 hakkab vaikselt oma otsi kokku tõmbama ning minu võistluskalender hakkab tühjaks jääma, vaid üks võistlus veel ongi sinna jäänud – Saaremaa kolme päeva jooks.
Eelmisel aastal võistlesin seal esimest korda ning see üritus jättis mulle väga hea mulje. Heade mälestused eelmisest aastast kinnitasid selle jooksu ka minu selle aasta võistluskalendrisse. Saaremaa jooks on veel viimane võimalus oma senist rekordit lüüa.
Esimene päev
Saaremaale võistlema minnes oli närvid ikka päris pingul isegi bussis tukkumisest ei tulnud midagi välja, tavaliselt magan nagu lapsuke. Kohale jõudes võtsin numbri välja ja seadsin sammud ööbimispaiga juurde, et oma asjad ära viia ning jooksuks valmistuma hakata. Enne starti oli ärevus veelgi kasvanud. Siiani on see minu jaoks siiski ainult head kaasa toonud, sest väike adrekalaks on ju ikka mõnna. Esimene stardipauk läks nö aia taha, kuid teisel korral käis küll korralik pauk ning minu viimase võistluse esimese päeva jooks oligi alanud.
Paarsada meetrit oli joostud, kui minu kõrvale tuli klubikaaslane Hanno, kes arvas, et võiksime joosta tempoga 4:20. Mulle see sobis see hästi, kuigi peale 4 km läks Hanno ikkagi oma teed. Ma jooksin niipalju, kui torust tuli, isegi viimased kaks kilomeetrit suutsin veel natukene tempot tõsta. Hannole suured – suured tänud, sest temast oli väga palju abi. Finiši aeg näitas minu uut 10 km rekordit, milleks on nüüd 0:43:03. Üks tilk väike tõrva peab ikka meepotis olema ja see on 3 sekundit 😀 .
Relive Saaremmaa I päeva
Teine päev
Õhtul ei jäänud ma kuidagi magama, keerutasin seal voodis tunde ning kui lõpuks unne vajusin, kuulsin juba äratust. Sõin kõhu täis, sest Sõrve poolsaarele jõudmiseks oli vaja joosta 16,195 km. Jooksu alustasin koos kahe klubikaaslasega – Hanno ja Heigoga. Paraku läksid nad juba 3 kilomeetrit hiljem eest ning ma ei julenud nendega kaasa minna. Siinkohal tuleb endale tuhka pähe raputada, ma võiksin julgemalt riske võtta. Paraku ärakukkumine Tallinna poolmaratonil oli veel väga hästi meeles.
Suutsin oma rõõmuks hoida tempot terve jooksu alla 5 minuti Mul ikka mingi loll tõrge nende pikkade sirgete ees, sest tekib mingi tüdimus või midagi sellelaadset. Osa teest jooksin ühe välismaalase taga, kuid joogipunktis märkasin Hannot silmapiiril silkamas. Otsustasin, et katsun talle järele jõuda. Nii pühkisin minema ja välismaalane minust maha jäigi. Need 5 kilomeetrit tuletasid meelde Kääriku laagris tehtud treeningut tõusude ja langustega, kus tuli tõusud kiiresti ja langused aeglaselt joosta😊. Vot see oli fiiling tunne, et jõudsin neid asju teha. Teise päeva aeg tuli 01:14:35. Eelmise aasta aeg oli mul 01:16:00 Kahe päeva kokkuvõtteks oli aeg 1:57:38. Eelmise aastaga võrreldes olin oma aega kuskil 3 min juba parandanud.
Relive ‘Afternoon Oct 20th’
Kolmas päev
Ütlen juba ette ruttavalt, et olin vaimselt täitsa tühi ning nii oli end väga raske motiveerida. Oeh, need viimased 16 km tuli kuidagi joosta ja see oli hull pingutus. Stardis oli nii raske minu jaoks, et isegi jooksu algust ei mäleta. Võtsin omale eesmärgiks hoida tempot 4:40 peal. Paraku see ei õnnestunud, sest tuli teha üks metsa peatus ja peale seda tärkas mul uuesti jooksu isu ning hakkasin taas pingutama. Pärast joogipunktis joomist sain silmad särama, kuid kahjuks ei sobinud see spordijook minu hommikusega söögiga ning mul hakkas kõhus keerama. Peale 10 km oligi mul nagu jooks joostud, sest viimased 6 km sai pigem jooks-kõndi tehtud. Kolmanda päeva aeg tuli siis 01:2101, mis eelmise aasta omast 9 minutit aeglasem. Järgmine aasta teen kindlasti seda paremini ning katsun neid vigu vältida, mis seekord tehtud sai😊
Relive ‘Morning Oct 21st’
Toimetaja: Jane Salm
