Narvas olen kokku startinud kolmel korral ning neist ainult ühel korral korralikult lõpetanud.

Seekordne Narva Energiajooks oli minu selle aasta esimene poolmaraton ning ootasin seda suure huviga. Trennide põhjal võis ennustada head võistlust. Viimastest trennides olen tundud, et  mul on mingi varu olemas, pole lihtsalt endast maksimumi võtnud. Enne võistlust sai  kahel korral massaaži  võetud ja lasin Mari – Liisil end teipida. Tavaliselt õnnestub mul enne starte endale mingid mõttetud pinged peale kruttida, mis mulle hästi pole mõjunud. Katsusin seekord mitte väga üle mõelda .

Laupäeval hommikul alustasin klubikaaslasega kell 8 sõitu Narva poole. Sõites tundus, et tuleb palav päev, seega ka raske jooks on juba tulemus. Ma polnud võistluseid raja kohta mitte midagi uurinud, kuid kui kohale jõudsime, vaatasin, start on hoopis teise kohta viidud.

Tagantjärgi võin öelda, et enesetunne oli väga hea, see pole alati päris nii olnud. Esimesed kilomeetrid jooksin klubikaaslastega, kuid mulle tundus, et minu jaoks jooksu rütm kõigub. Tegin otsuse, et lähen oma teed. Viienda kilomeetrini võtsin rahulikumalt. Teine viis läks tõusvas joones, tõusin kümne koha võrra. Poolel maal mõlgutasin mõtteid, et enesetunne lubab hakata tempot tõstma. Plaan oligi paigas ning kõik sujus hästi. Paraku mind tabas juba 13 km vahefinišis tugevama jala reievalu, mida ikka suurema pingutuse puhul ette tuleb. Õnneks valu läks möödus ning võtsin Pähklimäe viimase tõusu veidi rahulikumalt, tippu jõudes polnudki asi enam nii hull. Siledal teel muutsin sammud kiiremaks, sest nägin ees klubiliiget, kes oli minu alguses mööda jooksnud.

Paraku viieteistkümnendal kilomeetritel sai minu jaoks võistlemine kui selline läbi, kuid jätkasin jooksmist ja kõndimist kuni finišini. Olin pettunud, vihane, et see tugevam jalg jälle mind alt vedas. Siiski oli see vastupidavam kui eelmise aasta Tallinna poolmaratonil, kus suutsin ainult 10 km joosta hea kiirusega. Kurb oli neid lasta mööda, kellest olin just mõne aja eest mööda tuisanud. Ootasin nüüd neid klubiliikmeid, kes olid minust eelnevalt selja taha jäänud ning lõpuks möödusidki minust neli tuttavat nägu. Lõpujoone ületasin koos Taneliga, kes võttis seda võistlust rahulikumalt.

Hetke emotsiooni põhjal ütlesin, et see aasta teen veel ühe poolmaratoni ja kõik ning seejärel keskendun kümnele kilomeetrile. Koju jõudes ning analüüsides oma jooksu mitme külje pealt, muutus pettumus väiksemaks, sest tegin ju lõpuni. Uurisin kaardilt rajaprofiili just selle kohapealt, kus katkestasin. Tuli välja, et rada tõusis 3 km. Tõus hakkas juba 10,6 km pihta ning lõppes 13,6 km- il. 2019. aastal ma Narva jooksu ei lõpetanud, aga lõpetasin Tallinnas isikliku rekordiga, milleks on jätkuvalt 1:34:26. Ma ei loo omale illusioone, kuid tahan sügisel  joosta poolmaratoni ikka alla ühe tunni  ja neljakümne minuti.

Narva energia jooksu aeg oli 1:53:12

Toimetaja Jane Salm