Jooksmine

Kolmas kord ümber Viljandi järve

Pärast Jõgeva Rahvajooksu ja seal saavutatud head tulemust, oli enesetunne hea. Tundus, et minu füüsiline vorm on parem, kui eelmisel aastal. Muidugi jätkasin ma oma treeninguid. Ühes järjekordses trennis juhtus mul aga pisike õnnetus. Nimelt suutsin Paljasaare tänaval  ehituspiirde aiale, mis oli pikali kukkunud ning osaliselt ka kõnniteel vedeles, otsa joosta. Kõige rohkem said kannatada minu ego , kuid lisaks sellele ka retuusid ja vasaku jala põlv. Sellised vahejuhtumid on saanud traditsiooniks, sest  ka eelmisel  aastal  kukkusin. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on hakanud  minu vasaku jala potas jälle kiiremini kuluma hakanud. Ma nii loodan, et õnnestub veel üks võistlus nende papudega vastu pidada, siis juuni või juuli alguses saan  uued kasutusele võtta.


Esmalt oli mul plaan minna Viljandi järve jooksule rongiga, kuid mõtlesin, et istutan  sõber Raulile pähe idee väikesest reisist Viljandimaal. Tal elab seal kursavend Egon, keda ka mina tean ning seetõttu Raulile meeldis see mõte. Pühapäeval startides ei teadud, kus me öögi veedame. Kohale jõudes tutvustas Egon meil Põhja – Viljandimaad ja natukene Järvamaad,  nimelt seda kanti, kust kulgeb Oandu- Ikla matkatee.  Külastasime ühte metsavendade  punkritest, Tagametsa Jahilossi ja Laagrikeskuse ümbrust. Laagrikeskuse lähedale ei tahtnud minna, sest seal oli laager, aga see – eest sai meil palju nalja ja ilusaid loodusvaateid. Selle pisike rännaku tulemusena otsustasin pühapäevase trenni ära jätta, sest oli juba suhteliselt pimedaks läinud ning koht minu jaoks võõras. Tegime Egoni juures sauna ning läksime ööbima Pära Puhkekülla.

Võistluse hommik erines natukene minu jaoks juba traditsiooniliseks saanud hommikutest –  nimelt jäi ära minu pudru söömine. Küll ma olen ikka seekord metsik rebel . See – eest sai eelmine päev kõvasti süsivesikuid  tangitud. Mis mind enne võistlust natuke kurvaks tegi, oli see, et ei saanud jälle Perekond Varikuga ühele pildile, sest olin just soojendusjooksu tegemas. Ma ei osanud ajaga arvestada 😃. Enne jooksul oli rääkinud paarile tuttavale, et minu eesmärk oleks joosta ümber järve ajaga, mis jääks alla ühe tunni. Kohati tundus see mulle endale tegelikult paras ettevõtmine. Kes kõrgeid sihte aga ei sea, siis sellel pole ka mille poole püüelda.  Kui start oli jooksule antud, oli täitsa hea enesetunne, kuid mõne km kadus väga see tunne ära. Õnneks aga ei läinud jooksmine üldse raskemaks, vaid oli jätkuvalt mõnus.

Kui pulsikella piilusin jälgisin,  vaatasid mulle sealt vastu juba võistlusetelt tuttavad numbrid. Võrreldes eelmise aasta rajaga oli tänavune rada ikka võrdlemisi pehme ja konarlik, mis on ümbriski keeruline – kahel korral ei puudunudki, et oleks oma kärsa mulda pannud. 1,5- 2 km enne lõppu otsustasin kontrollida jooksmisele kulunud aega. Kellal vaatasid  vastu sellised numbrid nagu 50 min. Sel hetkel teadsin, et pean suutma niipalju tempot tõsta, et jõuda alla 60 min joosta. Mulle tuli kohe viimane pühapäevane trenn meelde, kus  Viljar oli ette kirjutanud, et tuleb joosta 12m  pulssiga 145 +2km 155 +1 km rahuliku jooksu. Juba teist korda kasutan just treeningutes õpitut otse võistlustel ära. Staadionil olles teadsin juba, et olen jooksnud ajaga alla ühe tunni, siiski viimased 200m jooksin nii kiiresti, kui veel jõudu oli. Finišis, pannes oma kella kinni, nägin seal numbreid 0:56:20. See tunne fantastiline, kuid  see õige tunne jõudis alles  tükk maad hiljem päris kohale. Võrreldes eelmise aastaga, parandasin ma oma aega  06:50s, mis on ikka super tulemus.

Suured tänud jätkuvalt ikka Viljarile ja seekord ka Raulile ja Egonile ja Villule!!!

Toimetaja Jane Rist