~
Kui see oli Tartu Maratoniklubile juba 18 võistlus, mida siis minu jaoks alles esimene katsetus nendel radadel. Tegelikult oli mul suur kihk osaleda juunis toimunud Kalevipoja poolmaratonil, kuid paraku oli tervis see, mis punast tuld näitas. Seega oli minu järgmine loogiline samm Tartu poolmaraton. Sellel aastal on minu peamiseks prioriteediks olnud tervis ning seejärel jooksmine ning seetõttu olen ma oma kaherattalist sõpra vähem õue tuulutama viinud . Sellele vaatamata olin veendumusel, et minus jätkub piisavalt mehisust 40 km läbimiseks. Osalemise tegi minu jaoks lihtsamaks ka kalli sõbra, Riho, osalemine.
Kell 13.00 saabus siis kauaoodatud start. Ma usaldan küll ennast ja oma truud ratsut, kuid rahvast ma ei usalda . Võtsin siis esimesed 10 km rahulikult, siis hakkas esmane massihüsteeria raugema. Hakkasid siis ju esimesed boksipeatused tulema, kus inimesed läksid oma vatsasid täitma. Vaatasin, kuidas paljud ratturid ronisid oma ratastelt väikeste tõusude hirmus. See pani mind neid mõttes „amatöörideks“ kiruma. No aga tegelikult tulebki ju oma kallist vara (ratast siis) ikka hellitada ja oma põlvi säästa,
Järgmised 30 km olid kuratlikult vinged, tundsin end siis kui „kala vees“. Jõuan üha enam veendumusele, et mulle sobivad lihtsad ja kiiremad rajad. Viimased 3 km näitasid mulle aga, et trenni olen ma sellel aastal vähe teinud. Siiski olen ma oma saavutuste üle väga õnnelik. Kokkuvõttes kahe nädala jooksul tehtud kaks poolmaratoni, mille tulemusena olen enda eesmärke ületanud ning tulemuseks ka kaks isikliku rekordit. Sõbrad tuttavad küsivad, mis kohad sain, siis olen vastanud, et sõitnud mulle siis järgi kui nii huvitab.
Teksti redigeeris: Jane Rist
