Prorunnerite kevadlaager Pärnus 12.04. 24 – 14.04.24
See oli minu selle aasta esimene spordilaager, mida ma pikisilmi ootasin. Nädal enne laagrit oli selline seis, et oleksin selle ära jätnud, sest jalg andis tunda ning oli kahtlane, kas saan kiiresti joosta. Laagrieelse nädala treeningud andsid hea tunde, seega otsustasin, et tuleb ikka laagris minna ja ära teha. Võtsin omale eesmärgiks jälgida trennide kaupa, mis jalg teeb. Treeningplaan näeb ette, et tuleb u 54 km kolme päevaga läbida.
Esimene päev
Pärnusse laagrisse jõudes, nägi minu plaan ette joosta 10 km rahulikus tempos. See tähendas, et keskmise pulss pidi olema 145 lööki minutis. Nii ma siis liitusingi oma klubikaaslastega, et ühisel läbida esimene trenn. Esimesed kaks kilomeetrit püsis meil grupp koos, kuid siis moodustus kaks erinevat meeskonda ning mina jäin teise gruppi. Soov oli mitte üle pingutada. Viies kuni seitsmes kilomeeter tundusid mulle natukene raskemad, aga viimased läbisin see eest väga hea tundega, sai selle aja jooksul ka pisikesi kiirendusi teha. Lõpuks tuli meil kümne kilomeetri asemel kokku hoopis üksteist kilomeetrit.
Peale õhtusööki tegi meile Viljar meile loengu “Vastupidavuse treening”. Mulle isiklikult tuli sealt ette tuttavaid asju, sest juba mõned aastat läbisin koolituse, kus oli nendest teemadest juttu.
Pilt: Andres Reimand
Teine päev
Laagri teise päeva hommik algas kell 7 ning meil tuli teha kuue kilomeetrine ring. Jooks tehtud, sai kõht täis söödud ning jäin ootama selle päeva teist treeningut. Seda treeningut ma tegelikult kõige rohkem ootasin, kuid samas ka kartsin. Mul oli jätkuvalt mure oma jala pärast.
Teine trenn koosnes kolmest osast – esimene osa oli soojendus jooks ja jooksu harjutused. Keskmine osa ehk kõige põnevam osa oli intervalltreening, kus tuli joosta 1000 m + 800 m + 600 m + 400 m + 200 m ja nende vahel 400 m rahulikku. Viimases osas tuli teha lõdvestusjooks. Kui soojendus oli tehtud, kasvas minus väike ärevusetunne, kuidas mul kõik järgnev õnnestub. Tuhat meetrit läks kuidagi raskelt, kuid juba kaheksasaja meetri lõigul oli enesetunne hea, sest ärevus oli kadunud ning juba järgmised lõigud läksid hästi. Pärast vaatasin spordikella rakendusest aegasid ning olin üllatanud, kui ühtlaselt oli jooksnud kilomeetrite aegasid. 1000 m – 4:16 min, 800 m – 4:18 min, 600 m – 4:17 min, 400 m – 4:09 min ja 200 m – 3:52 min. Lõunane trenn tehtud, tuli uuesti end uue energia täita ning söömas ära. Pärast söömist tegime mõnede klubikaaslastega ühise jalutuskäigu Pärnu randa. Laupäevases viimases trennis läbisin koos kahe kaaslasega kaheksa kilomeetrit.
Pilt: Liis Reimand
Kui õhtusöök oli tehtud, korraldas Margo meil väikese viktoriini, kus mul õnnestus kuuluda võitjate võistkonda. Margol oli minu arvates selle viktoriiniga kõvasti vaeva näinud ning väga huvitavad küsimused välja otsitud.
Pilt: Jana Väli
Kolmas päev
Eelmisel päeval jälgisin ilmateadet ning selles polnud mitte midagi rõõmustavat. Hommikul sai nii söödud, et joosta oleks lihtsam. Otsustasin, et seekord lähen täiesti üksi jooksma, sest polnud kindel, kas jalg peab vastu. Enne minekut nägin Viljarit ja tema öeldud sõnad võtsid mul pingeid vähemaks. Valisin esialgse trassi, mis pidi mind viima jõe äärde ning esimesest sillast hakkasin mööda tänavaid staadioni juurde tagasi liikuma. Pärnu pole mulle üldse tuttav, seega seadsin end kehva olukorda ning mul tuli kasutada kaardirakendusi, et mitte päris ära eksida. Staadioni lähedale jõudes, oli mul läbitud viis kilomeetrit ning tuli veel liikuda viisteist kilomeetrit. Ma teadsin, et ranna ääres on kergliiklustee, mille kaudu tahan hotellini tagasi jõuda. Otsustasin, et liigun mööda tänavat, mis külgneb rannaga paralleelselt. Lõpuks kõikide kõrvalpõigetega sai mul kokku joostud 16 km. Selliseks kujuneski minu esimene hooaja laager.
Toimetaja: Jane Salm