Autor: Endre Varik
Alustasin oma kergejõustiku treeninguid 2003. aasta kevadel. Minu suureks motivatsiooniks oli see, et saada Eesti liikumispuudega inimestest kõige kiiremaks sprinteriks ja kaugushüppajaks. Kui olin end Eestis tõestanud, soovisin seda ka piiri taga teha.
Minu esimeseks välisvõistluseks oli Euroopa Meistrivõistlus Soomes, mis tekitas minus natuke hirmu, sest mul puudus välisvõistluste kogemus ja ülevaade vastaste tasemest. Kui asju sain arutada treeneri ja Signega, siis tulemust pidin tegema ainult ise. Mulle ei pandud medali kohustust, kuigi sisemuses lootsin ikka saada kas või ühe medali. Kõige paremaks saavutuseks jäi mul kaugushüppes Euroopa arvestuses 4. koht, kolmandale kohale kaotasin ma 9 sentimeetriga ning oma isiklikule rekordile jäin alla 2 cm. Minu isiklik rekord on hüpatud tänavu aasta Türi kergejõustiku võistlusel 4,86 cm. 4. koha tulemus oli seega 4, 84 cm. Selle kohaga olin päris rahul, sest ikkagi esimene võistlus.
Paraku 100 meetri jooksus, mida kõige rohkem ootasin, ebaõnnestusin täielikul, sest kukkusin 20m enne finišit. Siinkohal ma ei otsi vabandusi, miks see juhtus. Põhjus oli lihtne: mu vasaku jala pöid läks jookstes vastu rada ning pidurdas hoogu nii, et kaotasin tasakaalu.
Minu jaoks oli see võistlus suur kogemus igas mõttes. Nägin kuidas viiakse suurvõistlusi läbi. Nägin, kui professionaalselt tegid trenni teiste riikide sportlased. Mitte seda, et ma ise ei teeks trenni professionaalselt, vaid seal oli rõhk pandud just venitamisele enne ja pärast treeningut, mis minul oli väiksemas mahus.
Nüüd kui ma peale väikest puhkust alustasin treeninguid, on venitamise maht kasvanud ning teen ka koostööd Jõgeva füsioterapeudiga. Sellega on muutunud mu ettevalmistus professionaalsemaks.