Author: admin

Kuupäev: 01.03.2016

Autor: Mati Alev

Ülemöödunud laupäeval kogunes Jõgevale Virtuse spordihoonesse üle poolesaja liikumispuudega inimese, et välja selgitada tänavused Eesti parimad bocciamängijad. Eesti Invaspordi Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel siseboccias oli võistlustules kaheksateist kolmeliikmelist võistkonda, kaksikvõidu võtsid Narva tiimid.

Põnevate kohamängudega lõppenud turniiri korraldaja Endre Variku sõnul võistlused väga suuri üllatusi ei pakkunud. “Paremad on ikka need, kes on ka varasematel aastatel eesotsas olnud,” lausus Jõgeva SK Achilleus juhatuse liige Endre Varik. “Mõningane üllatus oli ehk see, et Võru võistkond Ummamuudu lõpetas seekord kolmanda kohaga ning tartlased jäid üldse medalita.”

Ainsa võistkonnana alagrupiturniiri täiseduga läbinud Ummamuudu takerdus plussringi finaalis, kus jäi punktidega 4:8 alla Narva meeskonnale Ordo. Samad vastased said komistuskiviks ka favoriitide hulka kuulunud Tartu esindusmeeskonnale. Oma alagrupis esikoha saanud tartlased pidid kohamängude avaringis tunnistama Ordo ootamatult suurt 9:0 paremust. Plussringi kohamängudes ainult võite tunnistanud Ordo jäi võitmatuks ka meistrivõistluste kullamängus, kus alistati miinusringi kaudu finaali jõudnud Narva 9:2. Meistriks tulnud võistkonnas mängisid Anatoli Novikov, Sergei Veselov ja Sergei Mõtšahh.

Uusi noori mängijaid juurde ei tule

Kuigi Eesti meistrivõistlusi boccias peetakse taasiseseisvumisest alates ning selle ala võistlusi on arvukalt ka Eesti Invaspordi Liidu tänavuses võistluskalendris (siseboccia individuaalsed meistrid selguvad 9. aprillil Paides, mai lõpus võisteldakse väliboccia võistkondlikel ning juulikuus individuaalsetel meistrivõistlustel, lisaks toimuvad augustikuus ka väliboccia võistkondlikud karikavõistlused), on ala Endre Variku sõnul hetkel varjusurmas.

“Vanad tegijad harrastavad ala edasi, kuid uusi ja noori mängijaid ei tule juurde,” lausus ta.  “Minu teada Eestis selliseid bocciamängijaid ei ole, kes üritaksid sportliku poole peal edu saavutada. Võistlema küll tullakse, aga treeningprotsessi ei toimu. Ainult Tallinnas käiakse nädalas korra mängimas, kuid seegi toimub rohkem seltskonna mõttes.”

Variku öelduga on nõus ka Tartu Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhatuse liige Heldur Otsa. “Murekoht on just selles, et ala juurde ei tule liikumispuudega noored,” ütles Eesti paremate bocciamängijate hulka kuuluv Otsa. “Noortel on praegu teised huvid, keegi ei hakka ennast laupäeva varahommikul üles ajama, et kuskile Eesti teise otsa mängima sõita.”

25 aastat invaspordiga tegelenud Otsa sõnul harrastatakse bocciat küll kogu riigis ning invaspordi aladest on ta kõige suurema harrastajate arvuga, kuid tase väga kõrge ei ole. “Pensionäride jaoks on boccia ajaveetmise viis, aga meisterlikkus sellest väga palju ei tõuse,” lausus Heldur Otsa. “Vana inimene ju väga palju juurde õpi, ainult hädaldatakse, et keegi mängib temast paremini,” lisas ta naerdes.

Oskusi võrreldakse ka naabritega

Eesti bocciamängijad on paaril korral käinud oma võimeid võrdlemas naabritega. “Soomes on bocciavõistlused samuti väga osavõturohked, tase on seal aga väga tugev,” rääkis Otsa. “Meie paremad on käinud seal mängimas, aga me ei saanud mitte ühtegi punkti. See näitab meie taset.”

Heldur Otsa on siiski kindel, et kui alaga tõsiselt tegeletaks, siis tase ka tõuseks. Takistuseks on tema sõnul aga ruumide kõrged hinnad ning ligipääsetavus. “Tartus peame saali üürimiseks maksma 50 eurot tunnis, samuti peame arvestame sellega, et saali oleks võimalik pääseda ratastooliga. Tartus on vaid mõned üksikud sellised kohad, mis meile sobiks, aga kõik need on pidevalt hõivatud. Kui meile antakse treeninguks aeg hommikul kella kuuest kaheksani, siis selleks ajaks ei ole võimalik isegi invataksot tellida, et ratastoolis inimene kohale tuua. Kõik on kinni väikestes nüanssides ning terve inimene ei pruugigi sageli aru saada sellest, miks ei ole võimalik mingit asja arendada.”

Kaheaastase vaheaja järel meistrivõistlusi võõrustanud Jõgeva on Eesti bocciakaardilt tänaseks aga täiesti kadunud. “2000ndate aastate alguses oli Jõgevalt isegi kolm võistkonda väljas ning tiimid olid ka üsna edukad,” lausus Endre Varik. “Nüüd ei harrasta siin bocciat aga keegi ning siin ei ole ka neid, kes võistelda sooviks. Paljud on loobunud ning oma rolli mängib ka vanus.”

Jõukohane mäng liikumispuudega inimestele

Aastaringselt harrastatav boccia on Itaalia päritoluga pallimäng, mis väliselt sarnaneb petangiga. Siseväljakutel mängitakse riisiteradega täidetud pehmete värviliste nahkpallidega, välitingimustes on kasutusel plastmasspallid. Võistkondlikel võistlustel on igal tiimi liikmel kasutada kaks palli, mängu ideeks on saada oma võistkonna pallid esimesena väljakule visatavale märkpallile lähemale kui vastaste pallid. Igas kohtumises mängitakse kuus geimi, võidab rohkem punkte kogunud võistkond.

Bocciat saavad harrastada kõik liikumispuudega inimesed, see on jõukohane ka väga raske puudega ja eakatele inimestele. Kui Eestis toimuvatel võistlustel puude raskusastet ei arvestata, siis rahvusvahelisel tasemel võistlevad sellel spordialal eelkõige ratastooliinimesed. Algselt töötati see mäng välja inimestele, kes kannatavad laste tserebraalparalüüsi all, nüüd mängivad seda aga kõik, kel on probleeme motoorikaga. Rohkem kui viiekümnes maailma riigis harrastatav boccia kuulub 1984. aastast paraolümpiamängude kavva.

EIL võistkondlikud meistrivõistlused siseboccias:

1. Ordo (Narva)
2. Narva
3. Ummamuudu (Võru)
4. Viljandimaa IÜ
5. -6. Tartu I
6. .-5. Võru RTK
7. -8. Järvakad
8. 8.- 7. Buravik

Kuupäev: 30.03.2006
Autor: Signe Falkenberg EIL peasekretär
Jõgeva linna elanik invasportlane Endre Varik saavutas IPC sisekergejõustiku maailmamängudel Rootsis Bollnäsis kaugushüppes esimese koha tulemusega 5.15, mis on ühtlasi noormehe isiklik rekord.

2005. aasta kergejõustiku EM-il saavutas Endre 5. koha tulemusega 4.84. Esimest korda korraldas rahvusvaheline Paraolümpiakomitee (IPC) sisekergejõustiku ülemaailmsed mängud eesmärgiga arendada välja IPC maailmameistrivõistlused sisekergejõustikus. Mängud toimusid 22.-27.märtsini 2006 Rootsis Bollnäsi linnas.

Autor: Endre Varik
Alustasin oma kergejõustiku treeninguid 2003. aasta kevadel. Minu suureks motivatsiooniks oli see, et saada Eesti liikumispuudega inimestest kõige kiiremaks sprinteriks ja kaugushüppajaks. Kui olin end Eestis tõestanud, soovisin seda ka piiri taga teha.
Minu esimeseks välisvõistluseks oli Euroopa Meistrivõistlus Soomes, mis tekitas minus natuke hirmu, sest mul puudus välisvõistluste kogemus ja ülevaade vastaste tasemest. Kui asju sain arutada treeneri ja Signega, siis tulemust pidin tegema ainult ise. Mulle ei pandud medali kohustust, kuigi sisemuses lootsin ikka saada kas või ühe medali. Kõige paremaks saavutuseks jäi mul kaugushüppes Euroopa arvestuses 4. koht, kolmandale kohale kaotasin ma 9 sentimeetriga ning oma isiklikule rekordile jäin alla 2 cm. Minu isiklik rekord on hüpatud tänavu aasta Türi kergejõustiku võistlusel 4,86 cm. 4. koha tulemus oli seega 4, 84 cm. Selle kohaga olin päris rahul, sest ikkagi esimene võistlus.
Paraku 100 meetri jooksus, mida kõige rohkem ootasin, ebaõnnestusin täielikul, sest kukkusin 20m enne finišit. Siinkohal ma ei otsi vabandusi, miks see juhtus. Põhjus oli lihtne: mu vasaku jala pöid läks jookstes vastu rada ning pidurdas hoogu nii, et kaotasin tasakaalu.
Minu jaoks oli see võistlus suur kogemus igas mõttes. Nägin kuidas viiakse suurvõistlusi läbi. Nägin, kui professionaalselt tegid trenni teiste riikide sportlased. Mitte seda, et ma ise ei teeks trenni professionaalselt, vaid seal oli rõhk pandud just venitamisele enne ja pärast treeningut, mis minul oli väiksemas mahus.
Nüüd kui ma peale väikest puhkust alustasin treeninguid, on venitamise maht kasvanud ning teen ka koostööd Jõgeva füsioterapeudiga. Sellega on muutunud mu ettevalmistus professionaalsemaks.

Kuupäev: 01.09.2005
Autor: Riina Mägi
24-aastane jõgevlane Endre Varik osales ainsa eestlasena 17.-27. augustini Soomes Espoos peetud avatud Euroopa meistrivõistlustel kergejõustikus liikumis- ja nägemispuudega inimestele ning saavutas oma võistlusklassis kaugushüppes viienda koha. Kuna esikoht läks sel alal väljapoole Euroopat, oli Endre Euroopa arvestuses neljas.
Endre Espoos hüpatud 4.84 jääb vaid kahe sentimeetriga alla tema isiklikule rekordile.
“See, et Endre elu esimestel suurvõistlustel läbi ei põlenud ja isiklikule tippmargile nii lähedale hüppas, näitab, et tal on tugev võistlejanärv,” ütles Endre treener Hanno Koll.
Läbipõlemisoht oli tema sõnul tegelikult suur, sest Espoosse jõuti juba 18. augustil, Endre esimene start leidis aset aga alles 24. augustil ning vabadel päevadel teiste esinemist jälgides oli tal jõudnud juba tekkida isu sel võistlusel midagi saavutada. Lisaks kaugushüppele tegi Endre kaasa saja meetri jooksus. Seal ta paraku kukkumise tõttu korralikku tulemust kirja ei saanud.
“Seegi äpardus ei tulenenud läbipõlemisest, vaid väikesest tehnilisest veast nõrgema jala mahapanekul,” arvas Hanno Koll. “Selline viga võib juhtuda millal tahes. Tõsi: suurema pingutuse juures on komistamise oht suurem.”
Kaasasündinud närvikahjustuse tõttu töötavad Endre vasak käsi ja jalg kehvemini kui parema poole jäsemed. Espoos tegigi ta kaasa ühes seitsmest närvikahjustusega sportlaste võistlusklassist. Eri võistlusklassid olid ka nägemispuudega, amputeeritud jäsemetega ja ratastoolisportlastele. N-ö laias laastus jagati sportlased võistlusklassidesse registreerimisandmete põhjal, täpsustamine toimus vastava komisjoni poolt kohapeal.
Üldse tegi Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee korraldatud võistlustel kaasa 750 invasportlast 47 riigist. Euroopast oli osalejaid 550. Avamis- ja lõputseremoonia olid Espoos niisama suurejoonelised kui igal teisel sama taseme võistlusel. Avatseremoonial osales näiteks ka Soome president Tarja Halonen. Endre Variku ja Hanno Kolli Espoosse sõidu ja võistlustel osalemise kulud kattis Eesti Invaspordi Liit.
Spordiga on Endre Varik tegelnud vaid paar aastat, koostöö Hanno Kolliga on kestnud poolteist aastat.
“Kõik algas sellest, et mind kutsuti 2002. aastal Elvasse Eesti Invaspordi Liidu korraldatud laagrisse,” ütles Endre Varik. “Seal sündis otsus spordiga tõsisemalt tegelema hakata. Õppisin tollal Tallinnas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses ning pealinnas treeneri leidmine võttis aega tervelt pool aastat. Koostöö esimese treeneriga jäi seetõttu väga lühikeseks, sest nelja kuu pärast lõpetasin juba kooli ja tulin tagasi kodulinna Jõgevale.”
Esimene treener aitas aga Endrel järgmist leida: ta oli kusagilt välja uurinud, et Hanno Kolli sugune mees Jõgeval olemas on ning ühel heal päeval potsatas Kolli postkasti kiri palvega võtta Endre Varik oma hoole alla.
Kergejõustikutrenni teeb Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja arvutispetsialistina töötav Endre Varik kolm korda nädalas. Harjutuspaigaks on kord Jõgeva Ühisgümnaasiumi staadion või jõusaal, kord Jõgeva Gümnaasiumi spordimaja.
“Tulemused on tänu treenimisele kõvasti paranenud,” ütles Endre. “Kaugust hüppan nüüd umbes meetri rohkem ja sadat meetrit jooksen ligemale kaks sekundit kiiremini.”
Endre 100 meetri jooksu isiklik rekord 12,6 on mõõdetud käsitsi ega ole tema enda sõnul päris usaldusväärne. Keskmiselt jookseb ta seda distantsi aga ajaga 13,5. Ta mängib ka sportmänge, kergejõustikualadest on ta proovinud veel kuulitõuget, odaviset ja kettaheidet, ent nende puhul takistab tal häid tulemusi saavutamast liiga väike kasv.
“Endre treenimine seadis minu ette hoopis uued probleemid,” ütles Hanno Koll, kes teenib leiba Voore Põhikooli kehalise kasvatuse õpetajana. “Pidin hakkama mõtlema selle peale, mida ta üldse tohib teha ja mida mitte, st jälgima, et sportimisest tema tervisele kasu, mitte kahju ei tekiks. Aga kuna ta on ise asjast väga huvitatud, siis ei jää tulemused saavutamata. Ka infot välisvõistluste kohta otsib ta internetist ise.”
Järgmiseks suuremaks eesmärgiks ongi Endrel ja tema treeneril osaleda tuleval aastal Hollandis toimuvatel maailmameistrivõistlustel ning seal võimalikult hästi esineda.
“Sport aitab mul olla see, kellena ma end näha tahan,” ütles Endre Varik.