Tänavune suvi on olnud kõikide sooja armastavate puhkajate unelm – päikeseline ja palav. Suvi on soosinud ka jäätise ja karastusjookide ärikate edukat äritsemist. Paraku tuleb aga tõdeda, et selles kuumuses on ikka väga raske trenni teha – peab jälgima, millal ja kunas on temperatuur vähekenegi jahedam. Enda jaoks leidsin kõige sobivamad ajad õhtul, mil päike hakkas madalamale vajuma ning õhk natukenegi jahenema. 😊 Lisaks õhtustele jooksudele osalesin Prorunneri suvises laagris ja kahel võistlusel.

Prorunneri suvine laager toimus Käärikul ja kestis kolm päeva. Taaskord sain kogeda midagi uudset, sest varem olen käinud vaid puhkelaagrites, kus pearõhk on puhkamisel ning aeg-ajalt tuleb võtta mõõtu ka mõnes sportlikus tegevuses.

Laagri esimesel päeval tuli rahulikus tempos läbida 8 km. Teise päeva hommikul tuli joosta 6 km ning pärastlõunal oli ülesandeks joosta Kekose suusarajal 8km tõusudega, kõik tõusud tuli võtta kiiremini ja langused aeglaselt. See treening oli ikka päris raske, kuid õnneks ei läinud ma kaasa klubi parematega jooksjatega, vaid valisin enese jaoks jõukohase tempo. Viimasel päeval, kus oli kõige palavam, tuli jälle teha kaks trenni – hommikul 5 km ja lõunal 20 km. Öelge mulle, et ma olen luuser, kuid seekord tuli mul kuumale alla vanduda ning jooksin vaid 16 km.

Nädal peale laagrit osalesin III Miku jooksul, mis suurelt jaolt oli sugulastevaheline jooks, sest peale meie osales seal veel paar inimest, kes ei kuulu meie suguvõssa. Stardis oli kokku 22 sportlast. Võrreldes eelmise aasta olin sellel aastal 6 sekundit kiirem, kuid tuleb tõdeda, et minu Achilleuse kannaks on maastik, kus ei julge veel oma võimeid testida ning pigem alandan tempot.

18. augustil osalesin juba neljandal Eesti jooksul, mis on tegelikult hästi vinge jooks. Siiski pean tegema natuke kriitikat – juba teist aastat järjest häirib ja ajab vihale see, et 10km käijad seavad end stardis esimestesse ritta ning takistavad sellega jooksjaid. Seekord oli plaan trügida stardikoridoris nii ette, kui võimalik, aga ikka läks mu plaan vett vedama, sest korralikult jooksma sain hakata alles peale esimest kilomeetrit. Peale seda sain valida oma tempo, kuid finišis aega vaates oli väike pettumus, sest enesetunde järgi oleks võinud rohkem pingutada. Jäin vist liialt oma mugavustsooni Veel paar aastat tagasi poleks ma 04:30 km/min kohta öelnud mugavustsoon vaid pigem maksimum. Nüüd tuleb mul välja mõelda, kus toimub 10km jooks, et saaks korraliku aja joosta välja. Õnneks valmistas see võistlus mulle ikka head meelt rohkem, kui negatiivset emotsiooni, sest vorm on hea ja varsti tulekul Tallinna poolmaraton. Seal tahan ma küll endast maksimumi anda 🙂!! Eesti Ööjoksu aeg  0:45:33.

Toimetaja: Jane Salm