Sprinterist pikamaa jooksjaks.

Kümme aastat tagasi tegelesin aktiivselt sprindi treeningutega ja nüüd lõpuks olen jõudnud kesk- ning pikamaa jooksudele. Kümme aastat tagasi meeldis mulle kõvasti sporti teha. Mulle meeldis jooksmine, eriti sprint. Tänaseks olen aga jõudnud järeldusele, et kesk- ning pikamaajooksud köidavad mind sprindijooksmisest enam.

Eelmisel aastal panin ennast proovile Viljandi linnajooksul, kus valisin 10 km distantsi. Kuigi viimased kilomeetrid tulid läbi suure valu, pidasin võistlust enda jaoks õnnestunuks- käib ju väike valu asja juurde. Selle aasta otsustasin aga suuremalt ette võtta ning osaleda Rakvere ööjooksul ning SEB Tallinna maratonil.

Võistlusteks ettevalmistamist alustasin juulis. Trenni tegin nii tuttavate soovitusi järgides kui ka enese keha ja tarkust usaldades. Treeningud olid suureks kasuks, sest Rakvere jooksu ajal oli mu enesetunne hea ning viimasel kolmel kilomeetril läbisin ma kilomeetri alla 6 minuti.

Tallinna poolmaratonile registreerides, näris mu hinge kahtlus, kas suudan etteantud kilomeetrid üldse läbida. Seetõttu esitasin endale 23. juuli hommikul väljakutse ning jooksin 22,6 km pikkuse trassi, (Jõgeva- Jõgeva alevik- Laiuse mägi- Vilina küla – Jõgeva alevik- Jõgeva) ajaga 2:37:08 (21,1 km tulemus 2:26:41). See rada minu vaimu murda ei suutnud ning seega tundsin, et olen end valmis ka Tallinnas proovile panema.

Võistlused pidid toimuma 13. septembril, kuid kindluse mõttes läksin ma pealinna päev varem. Tõusin vara, et süüa ning ennast eelseisvaks ette valmistada. Poole üheksaks jõudsin võistluspaika, et ergutada ka meie esimest jooksjat, Taunot. Poolmaratoniks oli meie jooksuperest registreerinud end viis inimest: mina, Tiiu, Tiina, Mikk ja Eve

Kell 12.00 algas jooks. Mikk oli teises grupis ja ülejäänud kolmandas. Mikk on meist kõige kiirem, mina, Tiiu ning Tiina enam vähem võrdsed jooksjad meist siis kõige vanem Eve valis oma tempo.

Esimesed 9 km jooksime kolmekesi koos (mina, Tiiu ja Tiina), kus mul oli vaja boksipeatus teha tänu sellele tegin ennem väikese spurdi, et pärast koos jätkata, (kahjuks kaotasin aga teised silmist) aga kaotasin seejärjel teised ära. Poolel maal aga selgus, et olin teistest hoopis maha jäänu, mistõttu tõstsin tempot ja peatselt sain kätte Tiina ning mõne aja möödudes ka Tiiu. Tiiuga jooksime koos vast 2- 3 km, ajani, mil tema tempo hakkas langema. Läksin oma teed.

Finišisse jäi veel kuskil 5 km, kui minust möödusid kaks soome naisjooksjat. Võtsin neile sappa, ses mulle tundus nende tempo sobilik. Sadama lähedal otsustasin nad maha jätta. Vanalinnas jooksin munakivitee tõttu ettevaatlikult. Peale silla ületamist ning Toompuiesteele jõudmist, jäi raja lõpuni 1 km, läks mul korraga ikka väga raskeks. Parem reielihas hakkas krapi kisukuma ning seetõttu olin ma umbes 50m sunnitud jalutama. Eks mul tuli lõivu maksta vahepealese kiirenduse eest. Siiski finišikoridori läheduses võtsin end kokku ja jooksin nii kiiresti, kui sel momendil üldse võimeline olin. Lõpujoon ületatud, sain ajaks 2:17:18, mis oli 23. juuli aja võrreldes 9 minutit kiirem.