Jooksmine

Olen inimene, kes vajab oma ellu rutiini ja traditsioone, seda otsin ka spordis- iga

aasta valin välja kindlad jooksuüritused, kus siis osalen. Minu lemmikuteks on saanud Viljandi järvejooks, Viljandi linnajooks, Tallinna maraton ja Südasuve maraton. Kahjuks otsustasid korraldajad see aasta Südasuve maratoni vahele jätta ning seetõttu pidin endale siis asenduse leidma. Teame ju, et loodus tühja kohta ei salli. Vedasin siis näpuga kaardil ringe ja avastasin, et Eestis on üks tore linn Narva, mis korraldab täpselt mulle sobiva Energiajooksu. Kuna ma varem oma jooksujalakesi Narva suunas seadnud pole, siis nüüd võin teha kaardile märke uutest jooksuradadest.

Peale Viljandi järvejooksu pidin osalema Rapla Selveri jooksul. Olin sellele võistlusele seadnud enda jaoks suured eesmärgid, kuid kõik soovid ei ole mõeldud täituma. Mul õnnestus haigeks jääda ning oma organism sellega korralikult ära kurnata. Palju ei puudunud, et oleks pidanud ka Narva võistluse vahele jätma, kuid õnneks selleks ajaks tervis natuke taastus, kuid minu füüsilisele vormile oli see juba oma jälje jätnud.

Sõit piirilinna toimus võistluspäeva hommikul, korraldaja oli meile lausa bussi tellinud. Ilmaga vedas, sest päike paistis ning mõnus kevadtuul paitas põski. Kui nüüd viriseda, siis oleks ju võinud paar kraadi jahedam olla, sest teatavasti pole ka väga soojaga mõnus joosta.

Stardipauk oli kell 11 ning võistlus oligi  alanud.  Enne jooksu seadsin endale eesmärgi, et ühele kilomeetrile ei tohi kuluda üle viie minuti.  Rada  lookles enamalt mööda Narva jõe kallast  ja linna tänavatel. Isiklikult kõige rohkem meeldis mulle rajaosa, mis jäi Kreenholmi Manufaktuuri territooriumile. Selles kohas oli tunda ajaloolist hõngu, lisaks oli sinna vist kutsutud esinema kohalik rokkbänd Lisaks vaatamisväärsusele tuli hoolikalt jälgida ka oma jalgealust, sest rada oli lahtise killustiku tõttu libe. Kahjuks suutsin enda peale ka vihasta ja pettuda – nimelt tuli kilomeetrite kaupa joosta vaid sirget rada, mis mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt väsitas.  Neli kilomeetrit enne lõppu aga otsustasin mõned meetrid hoopiski jalutada, mistõttu rikkusin endale antud lubadust ning minu aeg läks üle 5 minuti piiri.  Kõige rohkem on mul  kahju sellest, et ei õnnestunud joosta head aega. Terve talv tegin rasket tööd ja nägin vaeva ning üks nädalakene, kus tervis mind alt vedas, rikkus kõik ilusa.

Esimese asjana pärast jooksu lõpetamist mõtlesin, et kuradile see Narva ja tema nõme jooksurada, kuid emotsioonide jahtumise järel (tegelikult polnud ajal häda midagi, sest see on minu elu teine tulemus poolmaratonil) otsustasin selle jooksu lisada oma traditsiooniliste jooksude nimekirja. Seega, oota mind, Narva!!! Aeg, siis seekord selline 01:42:05

Toimetaja: Jane Rist