Kuupäev: 03.10.2017

Autor: Kristina Seimann

Erilise tervisesportlase lugu Erivajadustega inimesed on tegelikult palju toimekamad, kui me esmapilgul arvata võime. Erivajadustega lapsed on tegelikult palju võimekamad sportlased, kui nende annet märgata ja arendada erivajadust arvestades. Eesti Paralümpiakomitee on püüdnud aastaid leida maakondade erivajadustega lastes juba maast madalast üles neid andeid, mida arendada.

Puue ei tähenda, et sinust ei võiks saada tippsportlane, kes esindab meie riiki rahvusvahelistel võistlustel. Puue ei tähenda, et treening ei võiks sinu jaoks olla mõnus ajaviide, aeg koos sõpradega ja osa tervislikust eluviisist. Kõrvalejäämine ei ole lahendus kellegi jaoks. Spordinädalal on sellest rääkimine kohe eriti asjakohane. Oma loo rääkis meie maakonna kõige kirglikum tervisesportlane Endre Varik, kes hoolimata oma liikumispuudest on parimas sportlikus vormis ning innustanud paljusid inimesi olema füüsiliselt aktiivsed. Tema kümne kilomeetri rekordajaks on 0:43:57 ning 21,1 kilomeetrit läbib ta ühe tunni, neljakümne ühe minuti ja neljakümne ühe sekundiga, mis teeb silmad ette paljudele.

Mis oli ajendiks liikumispuudest hoolimata sporditegemisega alustada?

Mõned aastad tagasi avastasin, et minu enesetunne polnud enam kiita, tekkisid mitmed kehalised pinged ning olin pidevas stressis. Vajasin väljakutset, seetõttu pöörasin pilgu taas spordi poole. Hakkasin esmalt rattaga sõitma, lihtsalt hobikorras, kuid siis hakkaksin endale vaikselt eesmärke seadma. Mõne aja pärast osalesin juba mitmel rattavõistlusel. Otsustasin jooksmist juurde proovida. Nii hakkasingi pärast tööd ja vabadel päevadel jooksmas käima. Nii see pisik muudkui kasvas. Mõne aja möödudes liitusin juba Prorunneri klubiga ja tulid erinevad võistlused. Iga korraga sain muudkui paremad tulemused. Tänaseks olen palju parema kehalise ja vaimse tervisega ning tunnen, et tahan paremaks muutuda ja uusi eesmärke täita.

Iga algus on raske, eriti, kui pead oma erivajadust arvestama ja kõik ei ole lubatud. Mida soovitaksid nendele erivajadusega inimestele, kes on täna otsustanud alustada?

Iga algus on raske, kuid alustama ei peagi suurelt. Leidke midagi, mis teile huvi pakub, mis teid särama lööb ning ongi algus tehtud. Kui üksi ei taha või ei julge, leidke mõni sõber või pereliige, kes on valmis teiega liituma. Kõik muu tuleb juba iseenesest. Isiklikult pean kõige suuremaks raskuseks mugavustsoonist väljumist ja vabanduste otsimise lõpetamist. Muidugi on palju kinni ka inimese asukohas,
Erilise tervisesportlase lugu Erivajadustega inimesed on tegelikult palju toimekamad, kui me esmapilgul arvata võime. Erivajadustega lapsed on tegelikult palju võimekamad sportlased, kui nende annet märgata ja arendada erivajadust arvestades. Eesti Paralümpiakomitee on püüdnud aastaid leida maakondade erivajadustega lastes juba maast madalast üles neid andeid, mida arendada.
kuid usun, et igale olukorrale on lahendused olemas. Minu arvates on sportimisvõimalused parenenud nii linnas kui ka maal, kuigi jah, maal jääb sageli palju transpordi ja ligipääsetavuse taha pidama. Kuid näen ka selles olukorras muutusi, sest õnneks on tänapäeval ka paljudes maapiirkondades tugevnenud kogukonnatöö, mistõttu usun, et iga inimene, kes soovib teha sporti, leiab selleks mingisugusegi võimaluse või abikäe.

Mida soovitate lapsevanematele, kes otsivad võimalusi oma erivajadustega lapsele sportlikuks tegevuseks?

Laps on laps, on tal siis erivajadus või mitte. Kõige tähtsam on, et lapsevanem julgustaks ning toetaks oma last ka siis, kui laps otsustab ühest tegevusest loobuda ja soovib midagi uut proovida. Vanem peaks kindlasti osalema lapse treeningutel ja võistlusel ning olema tema saatjaks teel tähtede poole, ühesõnaga teda igati motiveerima. Füüsiline aktiivsus ja sport ei ole tõsta ainult lihastoonust, mis on samuti oluline, vaid annab lastele võimaluse seada eesmärke ja neid täita, käia läbi sõpradega, käia võistlustel, olla aktiivne. Mõju on laiem. Lapsevanem, kes ei tea, kust alustada, siis nõu saab alati Eesti Paraolümpiakomiteest, mis koondab erivajadustega lastega igapäevaselt tegutsevaid treenereid üle Eesti.

Kuidas saavad kaaskondsed abistada erivajadustega inimest sportimisel?

Usun, et inimene, kes vajab sporditegemisel abi, julgeb seda juba ise küsida, kuid kui nähakse hättasattunud inimest, siis minge aga julgelt ligi ning uurige, kas ta vajab abi. Siiski, kui inimesed tahavad erivajadusega inimest sportimisel aidata, siis peaks see olema transpordialane toetamine ja abistamine liikumisel hoonetes, kus pole head liigipääsu.

Kuidas erivajadusega inimesed saaksid rohkem osaleda ühiskonnaelus?

Ma ei rõhutaks siin üldse erivajadusega inimest, sest mitmed inimesed, kel erivajadust ei ole, on ühiskonna- ja tööelust kõrvale tõmbunud. Ent läbi füüsilise aktiivsuse ja sportimise on võimalus kasvatada inimese enesekindlust ja usku iseendasse. Sporditegemisel hakatakse endale seadma eesmärke, mis võivad aidata inimesel tavaellu paremini rehabiliteeruda ja ka siin eesmärke püstitada. Nõnda on inimesel võimalus end paremini teostada, mida ta ka ette ei võtaks.

Mida saaks riik ja kohalik omavalitsus teha, et toetada erivajadustega inimeste sportlikku aktiivsust?

Riik ja kohalikomavalitus peavad tagama kõigile inimeste võrdsed tingimused, et nad saaksid olla soovi korral füüsiliselt aktiivsed. See tähendab, et hoonetesse ja rajatistesse peab olema tagatud ligipääsetavus, inimesel peaks olema taskukohane ja kättesaadav kohandatud transport. Usun, et terved inimesed mõistavad, et erivajadustega inimeste sport on samasugune, kui tavasport, pisikeste mööndustega. Kõige olulisem on aga, et märgake erivajaduse taga inimest ning kohelge meid endaga võrdselt.