Kuupäev: 03.10.2017

Autor: Kristina Seimann

Erilise tervisesportlase lugu Erivajadustega inimesed on tegelikult palju toimekamad, kui me esmapilgul arvata võime. Erivajadustega lapsed on tegelikult palju võimekamad sportlased, kui nende annet märgata ja arendada erivajadust arvestades. Eesti Paralümpiakomitee on püüdnud aastaid leida maakondade erivajadustega lastes juba maast madalast üles neid andeid, mida arendada.

Puue ei tähenda, et sinust ei võiks saada tippsportlane, kes esindab meie riiki rahvusvahelistel võistlustel. Puue ei tähenda, et treening ei võiks sinu jaoks olla mõnus ajaviide, aeg koos sõpradega ja osa tervislikust eluviisist. Kõrvalejäämine ei ole lahendus kellegi jaoks. Spordinädalal on sellest rääkimine kohe eriti asjakohane. Oma loo rääkis meie maakonna kõige kirglikum tervisesportlane Endre Varik, kes hoolimata oma liikumispuudest on parimas sportlikus vormis ning innustanud paljusid inimesi olema füüsiliselt aktiivsed. Tema kümne kilomeetri rekordajaks on 0:43:57 ning 21,1 kilomeetrit läbib ta ühe tunni, neljakümne ühe minuti ja neljakümne ühe sekundiga, mis teeb silmad ette paljudele.

Mis oli ajendiks liikumispuudest hoolimata sporditegemisega alustada?

Mõned aastad tagasi avastasin, et minu enesetunne polnud enam kiita, tekkisid mitmed kehalised pinged ning olin pidevas stressis. Vajasin väljakutset, seetõttu pöörasin pilgu taas spordi poole. Hakkasin esmalt rattaga sõitma, lihtsalt hobikorras, kuid siis hakkaksin endale vaikselt eesmärke seadma. Mõne aja pärast osalesin juba mitmel rattavõistlusel. Otsustasin jooksmist juurde proovida. Nii hakkasingi pärast tööd ja vabadel päevadel jooksmas käima. Nii see pisik muudkui kasvas. Mõne aja möödudes liitusin juba Prorunneri klubiga ja tulid erinevad võistlused. Iga korraga sain muudkui paremad tulemused. Tänaseks olen palju parema kehalise ja vaimse tervisega ning tunnen, et tahan paremaks muutuda ja uusi eesmärke täita.

Iga algus on raske, eriti, kui pead oma erivajadust arvestama ja kõik ei ole lubatud. Mida soovitaksid nendele erivajadusega inimestele, kes on täna otsustanud alustada?

Iga algus on raske, kuid alustama ei peagi suurelt. Leidke midagi, mis teile huvi pakub, mis teid särama lööb ning ongi algus tehtud. Kui üksi ei taha või ei julge, leidke mõni sõber või pereliige, kes on valmis teiega liituma. Kõik muu tuleb juba iseenesest. Isiklikult pean kõige suuremaks raskuseks mugavustsoonist väljumist ja vabanduste otsimise lõpetamist. Muidugi on palju kinni ka inimese asukohas,
Erilise tervisesportlase lugu Erivajadustega inimesed on tegelikult palju toimekamad, kui me esmapilgul arvata võime. Erivajadustega lapsed on tegelikult palju võimekamad sportlased, kui nende annet märgata ja arendada erivajadust arvestades. Eesti Paralümpiakomitee on püüdnud aastaid leida maakondade erivajadustega lastes juba maast madalast üles neid andeid, mida arendada.
kuid usun, et igale olukorrale on lahendused olemas. Minu arvates on sportimisvõimalused parenenud nii linnas kui ka maal, kuigi jah, maal jääb sageli palju transpordi ja ligipääsetavuse taha pidama. Kuid näen ka selles olukorras muutusi, sest õnneks on tänapäeval ka paljudes maapiirkondades tugevnenud kogukonnatöö, mistõttu usun, et iga inimene, kes soovib teha sporti, leiab selleks mingisugusegi võimaluse või abikäe.

Mida soovitate lapsevanematele, kes otsivad võimalusi oma erivajadustega lapsele sportlikuks tegevuseks?

Laps on laps, on tal siis erivajadus või mitte. Kõige tähtsam on, et lapsevanem julgustaks ning toetaks oma last ka siis, kui laps otsustab ühest tegevusest loobuda ja soovib midagi uut proovida. Vanem peaks kindlasti osalema lapse treeningutel ja võistlusel ning olema tema saatjaks teel tähtede poole, ühesõnaga teda igati motiveerima. Füüsiline aktiivsus ja sport ei ole tõsta ainult lihastoonust, mis on samuti oluline, vaid annab lastele võimaluse seada eesmärke ja neid täita, käia läbi sõpradega, käia võistlustel, olla aktiivne. Mõju on laiem. Lapsevanem, kes ei tea, kust alustada, siis nõu saab alati Eesti Paraolümpiakomiteest, mis koondab erivajadustega lastega igapäevaselt tegutsevaid treenereid üle Eesti.

Kuidas saavad kaaskondsed abistada erivajadustega inimest sportimisel?

Usun, et inimene, kes vajab sporditegemisel abi, julgeb seda juba ise küsida, kuid kui nähakse hättasattunud inimest, siis minge aga julgelt ligi ning uurige, kas ta vajab abi. Siiski, kui inimesed tahavad erivajadusega inimest sportimisel aidata, siis peaks see olema transpordialane toetamine ja abistamine liikumisel hoonetes, kus pole head liigipääsu.

Kuidas erivajadusega inimesed saaksid rohkem osaleda ühiskonnaelus?

Ma ei rõhutaks siin üldse erivajadusega inimest, sest mitmed inimesed, kel erivajadust ei ole, on ühiskonna- ja tööelust kõrvale tõmbunud. Ent läbi füüsilise aktiivsuse ja sportimise on võimalus kasvatada inimese enesekindlust ja usku iseendasse. Sporditegemisel hakatakse endale seadma eesmärke, mis võivad aidata inimesel tavaellu paremini rehabiliteeruda ja ka siin eesmärke püstitada. Nõnda on inimesel võimalus end paremini teostada, mida ta ka ette ei võtaks.

Mida saaks riik ja kohalik omavalitsus teha, et toetada erivajadustega inimeste sportlikku aktiivsust?

Riik ja kohalikomavalitus peavad tagama kõigile inimeste võrdsed tingimused, et nad saaksid olla soovi korral füüsiliselt aktiivsed. See tähendab, et hoonetesse ja rajatistesse peab olema tagatud ligipääsetavus, inimesel peaks olema taskukohane ja kättesaadav kohandatud transport. Usun, et terved inimesed mõistavad, et erivajadustega inimeste sport on samasugune, kui tavasport, pisikeste mööndustega. Kõige olulisem on aga, et märgake erivajaduse taga inimest ning kohelge meid endaga võrdselt.

Kuupäev: 01.03.2016

Autor: Mati Alev

http://www.vooremaa.ee/jogeval-mangiti-sisebocciat/

Ülemöödunud laupäeval kogunes Jõgevale Virtuse spordihoonesse üle poolesaja liikumispuudega inimese, et välja selgitada tänavused Eesti parimad bocciamängijad. Eesti Invaspordi Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel siseboccias oli võistlustules kaheksateist kolmeliikmelist võistkonda, kaksikvõidu võtsid Narva tiimid.
 
Põnevate kohamängudega lõppenud turniiri korraldaja Endre Variku sõnul võistlused väga suuri üllatusi ei pakkunud. “Paremad on ikka need, kes on ka varasematel aastatel eesotsas olnud,” lausus Jõgeva SK Achilleus juhatuse liige Endre Varik. “Mõningane üllatus oli ehk see, et Võru võistkond Ummamuudu lõpetas seekord kolmanda kohaga ning tartlased jäid üldse medalita.”
 
Ainsa võistkonnana alagrupiturniiri täiseduga läbinud Ummamuudu takerdus plussringi finaalis, kus jäi punktidega 4:8 alla Narva meeskonnale Ordo. Samad vastased said komistuskiviks ka favoriitide hulka kuulunud Tartu esindusmeeskonnale. Oma alagrupis esikoha saanud tartlased pidid kohamängude avaringis tunnistama Ordo ootamatult suurt 9:0 paremust. Plussringi kohamängudes ainult võite tunnistanud Ordo jäi võitmatuks ka meistrivõistluste kullamängus, kus alistati miinusringi kaudu finaali jõudnud Narva 9:2. Meistriks tulnud võistkonnas mängisid Anatoli Novikov, Sergei Veselov ja Sergei Mõtšahh.
 
Uusi noori mängijaid juurde ei tule
 
Kuigi Eesti meistrivõistlusi boccias peetakse taasiseseisvumisest alates ning selle ala võistlusi on arvukalt ka Eesti Invaspordi Liidu tänavuses võistluskalendris (siseboccia individuaalsed meistrid selguvad 9. aprillil Paides, mai lõpus võisteldakse väliboccia võistkondlikel ning juulikuus individuaalsetel meistrivõistlustel, lisaks toimuvad augustikuus ka väliboccia võistkondlikud karikavõistlused), on ala Endre Variku sõnul hetkel varjusurmas.
 
“Vanad tegijad harrastavad ala edasi, kuid uusi ja noori mängijaid ei tule juurde,” lausus ta.  “Minu teada Eestis selliseid bocciamängijaid ei ole, kes üritaksid sportliku poole peal edu saavutada. Võistlema küll tullakse, aga treeningprotsessi ei toimu. Ainult Tallinnas käiakse nädalas korra mängimas, kuid seegi toimub rohkem seltskonna mõttes.”
 
Variku öelduga on nõus ka Tartu Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhatuse liige Heldur Otsa. “Murekoht on just selles, et ala juurde ei tule liikumispuudega noored,” ütles Eesti paremate bocciamängijate hulka kuuluv Otsa. “Noortel on praegu teised huvid, keegi ei hakka ennast laupäeva varahommikul üles ajama, et kuskile Eesti teise otsa mängima sõita.”
 
25 aastat invaspordiga tegelenud Otsa sõnul harrastatakse bocciat küll kogu riigis ning invaspordi aladest on ta kõige suurema harrastajate arvuga, kuid tase väga kõrge ei ole. “Pensionäride jaoks on boccia ajaveetmise viis, aga meisterlikkus sellest väga palju ei tõuse,” lausus Heldur Otsa. “Vana inimene ju väga palju juurde õpi, ainult hädaldatakse, et keegi mängib temast paremini,” lisas ta naerdes.
 
Oskusi võrreldakse ka naabritega
 
Eesti bocciamängijad on paaril korral käinud oma võimeid võrdlemas naabritega. “Soomes on bocciavõistlused samuti väga osavõturohked, tase on seal aga väga tugev,” rääkis Otsa. “Meie paremad on käinud seal mängimas, aga me ei saanud mitte ühtegi punkti. See näitab meie taset.”
 
Heldur Otsa on siiski kindel, et kui alaga tõsiselt tegeletaks, siis tase ka tõuseks. Takistuseks on tema sõnul aga ruumide kõrged hinnad ning ligipääsetavus. “Tartus peame saali üürimiseks maksma 50 eurot tunnis, samuti peame arvestame sellega, et saali oleks võimalik pääseda ratastooliga. Tartus on vaid mõned üksikud sellised kohad, mis meile sobiks, aga kõik need on pidevalt hõivatud. Kui meile antakse treeninguks aeg hommikul kella kuuest kaheksani, siis selleks ajaks ei ole võimalik isegi invataksot tellida, et ratastoolis inimene kohale tuua. Kõik on kinni väikestes nüanssides ning terve inimene ei pruugigi sageli aru saada sellest, miks ei ole võimalik mingit asja arendada.”
 
Kaheaastase vaheaja järel meistrivõistlusi võõrustanud Jõgeva on Eesti bocciakaardilt tänaseks aga täiesti kadunud. “2000ndate aastate alguses oli Jõgevalt isegi kolm võistkonda väljas ning tiimid olid ka üsna edukad,” lausus Endre Varik. “Nüüd ei harrasta siin bocciat aga keegi ning siin ei ole ka neid, kes võistelda sooviks. Paljud on loobunud ning oma rolli mängib ka vanus.”
 
Jõukohane mäng liikumispuudega inimestele
 
Aastaringselt harrastatav boccia on Itaalia päritoluga pallimäng, mis väliselt sarnaneb petangiga. Siseväljakutel mängitakse riisiteradega täidetud pehmete värviliste nahkpallidega, välitingimustes on kasutusel plastmasspallid. Võistkondlikel võistlustel on igal tiimi liikmel kasutada kaks palli, mängu ideeks on saada oma võistkonna pallid esimesena väljakule visatavale märkpallile lähemale kui vastaste pallid. Igas kohtumises mängitakse kuus geimi, võidab rohkem punkte kogunud võistkond.
 
Bocciat saavad harrastada kõik liikumispuudega inimesed, see on jõukohane ka väga raske puudega ja eakatele inimestele. Kui Eestis toimuvatel võistlustel puude raskusastet ei arvestata, siis rahvusvahelisel tasemel võistlevad sellel spordialal eelkõige ratastooliinimesed. Algselt töötati see mäng välja inimestele, kes kannatavad laste tserebraalparalüüsi all, nüüd mängivad seda aga kõik, kel on probleeme motoorikaga. Rohkem kui viiekümnes maailma riigis harrastatav boccia kuulub 1984. aastast paraolümpiamängude kavva.
 
EIL võistkondlikud meistrivõistlused siseboccias:
  1. Ordo (Narva)
  2. Narva
  3. Ummamuudu (Võru)
  4. Viljandimaa IÜ 
5.-6. Tartu I
5.-6. Võru RTK
7.-8. Järvakad 
7.-8. Buravik